(
Artikkel ilmus esmalt 29. augusti Eesti Päevalehes ning on siin avaldatud Eesti Päevalehe ja autori nõusolekul)
Jälle ilmusid ajakirjanduses koolide edetabelid. Ja kohe põhjalikult, tipust madalaimate tulemusteni välja. Et igaüks saaks lugeda ja oma järeldused teha.
Kõigepealt peab ütlema, et sellised nimekirjad on ebadelikaatsed. See pole muidugi paljude isikute arvates mingi argument, sest nad ei teagi, mida delikaatsus tähendab. Aga see tähendab eeskätt teiste inimeste tunnete arvestamist. Mis omakorda tähendab seda, et iga hinna eest välditakse kellegi asetamist piinlikku olukorda. Aga kujutame nüüd ette, kuidas laps loeb ajalehest, et tema kool asub näiteks 150. kohal. Ja et tema naabripoiss käib koolis, mis asub 5. kohal. Ning ta teab, et ka naabripoiss on seda edetabelit lugenud. Mida muud kui ebamugavat piinlikkustunnet võib säärasest teadmisest sündida? Kui on tegemist viisakate lastega, siis tehakse edaspidi kohtudes nägu, justkui poleks midagi juhtunud, aga südamepõhjas siiski kindlasti midagi kriibib. Aga halvemal juhul lisandub trotslik agressiivsus ühelt poolt ja üleolekutunne teisalt. Kellele on seda tarvis?
Kool pole sport Edetabelite koostamine on omal kohal spordis, sest sportlased lähevad staadionile just nimelt selleks, et võita, teistele pähe teha. Ja kus on võitjaid, seal on ka kaotajaid. Gerd Kanterile võime põhimõtteliselt kui palju tahes nina alla hõõruda, et ta oli MM-il kolmas ja Tallinnas neljas, ehkki ka delikaatne spordireporter hoiaks end vaos ega raputaks teise inimese alles veritseva armi sisse soola. Las lõvi lakub üksinda oma haavu! Aga samas – Kanter on tippsportlane ja tippspordi mõte ongi võistlemises ja võidus. Koolide mõte on milleski muus.
Laps ei lähe ju kooli kellegagi rammu katsuma. Ja ka koolid ise pole mingid võistkonnad, mis peaksid üksteiselt mõõtu võtma. Kool on kool, iga laps peab seal käima, kusjuures kooli valik ei sõltu lapsest endast. Enamasti minnakse lihtsalt kodule kõige lähemal asuvasse kooli, ja see ongi õige, sest lihtsalt hale on kõikidest nendest lapsukestest, kes saabuvad kooli kusagilt maailma teisest äärest, nagu Tõukre mehed Imelik ja Kuslap, kes tõenäoliselt hakkasid küll juba sügisel kodunt hobusega tulema, aga jõudsid Paunvere kooli alles uuel aastal. Muidugi on olemas veel ka erikallakuga koolid, aga ega sinnagi ükski laps ise kipu, ikka vanemad panevad. Seega laps lihtsalt satub täiesti juhuslikult mingisse keskkonda ja siis korraga saab ta lehest teada, et tema kool polegi eriti hea. Võib-olla mõnele lapsele on see teadmine nagu hane selga vesi, aga mõnele järsku ei ole ja juba ainuüksi sellepärast on säärased tabelid vastikud.
Kui mina koolis käisin, siis õnneks edetabeleid ei koostatud ega avaldatud. Polnud muidugi ka riigieksameid, mille alusel lapsi järjekorda seada. Või mis lapsi – järjestatakse ju koole, mis on eriti mõttetu. Sest kool pole muud kui üks lõtv kooslus, kuhu on juhuse tahtel kokku sattunud teatud arv iseseisvaid indiviide, kelle eluteed pärast 12. klassi ilutulestikurakettidena laiali paiskuvad. Miks peaksid nad esinema mingi monoliitse grupina, mis tähtsust on nende ühisel keskmisel hindel? See on nagu mingi sotsialistlik võistlus, mis mulle meenub vanadest Nõukogude aja lasteraamatutest, kus prillidega pioneerijuhid käisid kahemeeste kannul ja tänitasid: „Barankin, paranda oma matemaatika kaks ära, muidu sa viid meie klassi keskmise hinde alla!”
Tubli pottsepp Aga Barankinit äkki ei huvitanud sugugi matemaatika ja klassi keskmine hinne läks talle veelgi vähem korda. Barankin unistas ehk hoopis pottsepa elukutsest! Selles mõttes on eriti naljakas ja veider, et koolide edetabelisse on kaasatud ka kutsekeskkoolid, kes lösutavad muidugi sügaval põhjas. Esmapilgul häbi missugune, aga teisalt – mida need tulevased kokad ja ehitajad füüsika ja bioloogia hinnetega peale peaksidki hakkama? No venitavad eksamil läbi häda miinimumpunktid välja, mis siis? Keda see tulevikus segab? Miks peabki tulevane torulukksepp oskama kirjutada head kirjandit? Mina, vastupidi, saan kirjandiga hakkama, aga torude ees tõstan abitult käed. Igaühele oma. Olgem ikka ratsionaalsed! Mina küll ei pane pahaks, kui hea elektrik pole lugenud Homerost ega tea kuigi palju Rooside sõjast. Peaasi, et ta tunneb oma tööd ja on muidu mõnus mees ning hea isa. Õpetatud eesleid on niigi liiga palju, aga head remondimeest vajavad nii professorid kui ka akadeemikud, muidu sajab neil varsti katus läbi, arvuti saab märjaks ja annab õpetlasele sellise säraka, et paneb ihu kuni kandadeni võdisema.
Nii et kutsekeskkoolidele tehakse nendes kurjavaimu tabelites asjatult häbi. Üldse tekitavad nad ainult paksu pahandust ja kui mõni kool ka rõõmust hõiskab, et oi, me oleme tabelis mitukümmend kohta tõusnud, siis on selline rõõm alp ja natuke kohtlane. Haritusega selle sõna otseses mõttes pole neil aritmeetilistel keskmistel ju kuigi palju pistmist. Riigieksam on pigem midagi tsirkusenumbritaolist, mis sooritatakse publiku, s.t komisjonide meeleheaks. Juba mõne päeva pärast on kasutud teadmised unustatud ja elu läheb omasoodu edasi. Ja päris elus pole mingit vahet, kas see kool, kus sa õppisid, kuulus mingi lollaka tabeli esimesse või tagumisse poolde.
