Eesti ajakirjanduse püüded president Toomas Hendrik Ilvese tegevust USAs ja tema aastaid Eesti suursaadikuna Washingtonis luubi alla panna, ajendasid mind kirjutama Eestile olulisest „NATO ajastust” ja selle algusest.

Ilvesel oli selles oluline roll, mis algas Washingtonis, kuid kestis läbi tema kahe ametiaja Eesti välisministrina.

1990ndate alguses tegelesin Balti küsimustega USA Informatsiooniagentuuris, millele allus Ameerika Hääl. T. H. Ilves asus suursaadikuna Washingtoni 1993. Peale pensionile siirdumist 1994 olin Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides abiesimees Balti suhete alal ja tegutsesin ka Ühendatud Balti Ameerika Komitees (ÜBAK/JBANC), mille esimees olin kolm korda. Ilves lahkus 1996. Seega olin temaga kontaktis nii USA ametnikuna kui Ameerika eestlaste ja baltlaste esindajana.

Polnud üllatus, kui taasiseseisvunud Eesti vastvalitud president Lennart Meri nimetas Toomas Hendrik Ilvese Eesti suursaadikuks Washingtonis. Ta oli õige mees — õigel ajal ja õiges kohas.

Ta ei istunud saadikutoolil oodates telefonikõnesid. Ta tegutses, luues kontakte tuntud välispoliitikute, teadlaste ja riigiametnikega. Ta külastas senaatoreid ja pidas läbirääkimisi teiste suursaadikutega.

Kuid Ilves ei saanud otseselt sekkuda USA poliitikasse ega valimistesse. Seda said teha Ühendriikide baltlased kui USA kodanikud. Nii tegutses samal ajal Washingtonis kaks ameerika organisatsiooni, mis olid olulise tähtsusega ja suureks abiks taasiseseisvunud Balti ja Ida-Euroopa riikidele. Need olid ÜBAK/JBANC ning Kesk- ja Ida-Euroopa Koalitsioon (KIEK/CEEC). KIEKis oli 18 organisatsiooni 12st eri rahvusest. KIEK tegi lobitööd Washingtonis ja üle maa, kuid peamine suund oli Kongress, sest Senat oli NATO lepingu muudatuste ratifitseerija. Pidasime läbirääkimisi nii Valges Majas (president Clinton ja riiklik julgeolekunõukogu) kui välisministeeriumis (asevälisminister Talbott). ÜBAK ja Balti saatkonnad kohtusid vähemalt kord kuus, et arutada koostööd ja vahetada infot. Eesti ja USA Balti organisatsioonid olid hindamatuks abiks meie tegevuses.

ÜBAKi ja KIEKi tähtsus seisnes koostöös ja abis saatkondadele. Mõlema koosolekuid külastasid Balti ja Ida-Euroopa riikide peaministrid, välisministrid ja suursaadikud. Alati toonitati ÜBAKi ja KIEKi tegevuse tähtsust, jagati näpunäiteid ja sooviti abi. Siin on oluline eristada saatkondade kui Eesti riigiasutuste ja Ameerika balti organisatsioonide kui USA kodanike tegevust. Nagu öeldud, said Ühendriikide baltlased mõjutada USA Kongressi hääleõiguslike kodanikena. Seda tunnistas isegi Moskva ajaleht Nezavissimaja Gazeta (18.08.01), kui mh kirjutas: „2002. a. valimised võivad kiirendada Baltimaade liitumist NATOga. See on võimalik balti lobi tugeva positsiooni tõttu USAs, mis on traditsiooniliselt mõjukas../../ “ Ilves oli teadlik nende organisatsioonide tegevusest nii suursaadikuna kui välisministrina ja toetas neid.

Balti riikide võimalustele aitas kaasa tugev ameeriklaste poolehoid. Mitte massiliselt, kuid seal, kus seda oli vaja. Kui ka tavakodanik või tema esindajad ei teadnud esialgu midagi Balti riikidest, asusid tööle kohalikud Ameerika baltlaste organisatsioonid. Neid aitas ÜBAK Washingtonist. Ameerika mõjuringkonnad ja poliitikud, eriti Washingtonis, olid teadlikud Nõukogude okupatsioonist ja USA mittetunnustamise poliitikast. Juba see oli suureks eeliseks Eesti, Läti ja Leedu tutvustamisel. Kohe II maailmasõja järel hakkasid ilmuma artiklid ja raamatud Roosevelti (FDR) reeturlikust poliitikast ja tema „onu Joe” lembusest. Balti olukorda võimendasid presidendid Nixon, ent eriti Reagan. Sellele pani punkti praegune president Bush, kui tunnistas Jalta sobingu valeks. See on teine teema, kuid tugevalt seotud suursaadik Ilvese tegevusega Washingtonis ja välisministrina.

Kõigi eeliste kiuste oli Baltimaade liitumine NATOga üpris raske ettevõtmine. Euroopa liitlased, eriti tähtsaimad, olid selle vastu. Kui poetati esimesed ideed Ida-Euroopa riikide liitumisest NATOga, oli ka esimene president Bush selle vastu. Ohvitseride foorumitel ei tahetud mu juttu Balti riikidest NATOs üldse kuulda.

Vabariiklased olid esimesed, kelle programmis oli NATO laienemine. President Clintonile ei meeldinud see enne, kui Ameerika poolakad hakkasid seda nõudma ja ta avastas, et neist käib 9 miljonit hääletamas! Siis paisati NATO väravad valla. Kuid see ei tähendanud, et baltlased sisse saavad! Seetõttu pidid Balti saatkonnad ja Ameerika baltlased järjekindlalt valvel olema ja survet avaldama. Tuli kõnelda konverentsidel, vaielda ja jagada infolehti. Suursaadik Ilves osales neis vaidlustes. Tema eelisteks olid julge pealehakkamine, hea inglise keel ja ajalooline vaist. Oli küllalt neid momente, kus terve projekt oleks võinud põrmustuda. 100st senaatorist oli algselt vaevalt tosin toetajate killas. Mõjukad lehed avaldasid nii poolt- kui vastuartikleid. Välispoliitilistes eliitajakirjades oli aga pea võimatu leida pooldavaid artikleid. Põhjusi oli palju. Suureks komistuskiviks oli siin Venemaa hoiak.

Lõpuks võitsid Balti riigid. Washingtonis tehti „poliitiline otsus“, nagu meile öeldi. Valges Majas leiti, et „Venemaa ei ole enam probleemiks“. Eesti tee NATO-sse oli avanud suursaadik Ilvese intensiivne tegevus, enesekindlus Washingtonis ja tema kahekordne välisministri positsioon Tallinnas. Kuid ei tohi unustada ka Ameerika eestlaste jt baltlaste ennastsalgavat tegevust USAs.

See on linnulennuline ülevaade. Olid tõusud ja mõõnad. Tuli kohe tegutseda, et Balti-vastane negatiivsus valla ei pääseks. Eesti pidi saama NATOsse. See oli närvesööv aktsioon, mis eeldas kiireid otsusi, head juhtimist ja põhjalikku infot. Just see oli suursaadik Ilvese pärusmaa Ameerika baltlaste abiga.

Ilves tundis USA välispoliitikat ja ajalugu. Veel enam — ta tundis ameeriklasi ja teadis, kuidas nendega suhelda. Ilves oli tegutseja, tihti kärsitu. Ta ootas tulemusi ega leppinud paigaltammumisega. Kuna pääs NATOsse oli Eesti jaoks midagi uut, pidi Ilves tihti improviseerima. Ta lõi tihedad kontaktid paljudega, eriti asevälisminister Strobe Talbottiga, kes oli alguses üsna venelembeline.

Ilvesel oli palju teisi ametlikke kontakte. Kõik nad mäletavad suursaadik Ilvest ja president Merit ning on kindlad Balti riikide sõbrad. Ilvese tegutsemine aitas Eestil kinnituda Washingtoni ametlikule kaardile. Selle järelkaja on kuulda siiani.

Kui Ilves 1996. a Washingtonist lahkus, oli Eesti jalg NATO ukse vahel. Palju jäi veel teha, kuid algus oli saavutatud. Kui ta välisministrina arvas, et NATOga liitumine on veel kaugel, suunas ta pilgud Euroopa Liidu poole ning saavutas lõpuks mõlemad sihid.

Märkmed: