Imbi Paju, ajakirjanik
Stefan Brunow, baltisaksa taustaga soomerootsi ajakirjanik


Ideeajaloolane ja ja intellektuaalsuse arengu uurija Isaiah Berlin (1909-1997) eristab oma 1953. a ilmunud essees „Siil ja rebane“ kaht inimtüüpi: ühed on nagu rebased, kes püüdlevad paljude eesmärkide poole, mis sageli on ka üksteisega vastuolus; teised on nagu siilid, kes üritavad viia ühe universaalse printsiibi alla kõike seda, kuidas elada ja mõelda. Berin kasutab selleks Archiloche metafoori – rebane teab palju asju, kuid siil teab üht – seda, et tal on õigus.

Selle tõdemuse järgi võiks president Ilvest võrrelda president Meriga. Meri oli rebane ja Ilves on siil. Kuid küsimus ei ole ainult rebase ja siili toredas metafooris, vaid ajaloo ja inimelu „tähtsaima teo“ otsimises, mis puudutab tema võitlust ideaalide ja reaalse elu vahel.

Arvestades Meri lastetuba, oli põlgus sovetliku korra vastu talle sisse kodeeritud. Kuid kui ta läks okupatsiooniajal Siberisse soomeugri rahvastest filmi tegema, kandis see tagamõtet tugevdada oma rahva identiteeti. Ilves pole selline kameeleonlik tüüp, kuid tal on sama eesmärk. Merry Bullock on Ilvest tabavalt iseloomustanud ühes intervjuus sõnadega: „nägemusega, kaval ja tark“. Kui aga tuleb juttu Venemaast, siis käitub Ilves nagu mistahes lääneriigi president, ehkki Eesti on veel midagi muud. Ta on nimelt väike valus kivi Vene saapas, sest on olnud alati seotud lääne mentaliteediga.

Kuid nüüd on meie elu mõjutamas Gazprom. Rahvusvaheline revolutsiooniline liikumine on muutunud energiaäriks. See pole enam „kõigi maade proletaarlased, ühinege!“, vaid „Gazpromi kasutajad, ühinege!“.

See ajab eestlased vihale ja rahvusrefleksist tingitult tõmbuvad nad siili kombel kerra. Kuid oht on selles, et kui karu seda näeb, püüab ta teha temast endale jalgpalli, et seda jalaga tonkida. Siin võibki siil vaadata maailma rebase pilguga, sest rebane teab midagi, mida siil pole veel õppinud – kuidas olla manipuleeriv.

Just seda on praegu vaja Venemaaga suhtlemiseks, kes nõuab Vene-Eesti piirilepingus preambulast „Tartu rahulepingu“ mõiste kõrvaldamist. See on venelastele sama valus küsimus kui Katõn (koht, kus hukati II maailmasõja ajal poola ohvitserid – toim). Nad peavad seda paranoidselt eestlaste revanshismi alguseks, neile on Eesti on mitteusaldusväärne väike arrogantne maa, kes diskrimineerivat oma etnilisi venelasi.

Kremli propaganda relvad – „Tartu rahuleping“ ja „etnilised venelased“ – annavad Eestile tegelikult suured võimalused PR-tööks. Tartu rahulepinguga määratud piiridest on Eesti juba loobunud, kuid mitte selle sisust – õigusest riiklikule iseseisvusele.

Seoses Tartu rahulepingu 90. aastapäevaga aastal 2010 võiks president Ilves tulla välja ettepanekuga, püstitada Vene-Eesti „sõpruse ja rahu“ monument, sest see oleks esimene mälestusmärk sellele, et Eesti ja Venemaa suhe tugines riigijuhtide poolt koostatud lepingule, mis sai ka omal ajal Rahvaste Liidu heakskiidu. Samas meenutaks mälestusmärk seda häbiplekki, kuidas see leping Stalini ja Hitleri sõpruse ja koostöö tulemusel hävitati. Võib vaid ette kujutada, mis siis juhtuks, kui president Ilves sellise teatega välja tuleks. Kõigepealt põhjustaks see hämmingut ja siis naeru, mis on igast sõjarelvast mõjuvam. Ilves peaks monumendi juures lisaks eesti keelele väikese kõne ka vene keeles ja tuletaks meelde, et vene keel on 1918. a. Eestist pelgupaiga saanud luuletaja Igor Severjanini keel, Juri Lotmani keel, vene vanausuliste keel, Marina Kaljuranna emakeel. Nii võib eesti venelaste identiteeti toetada nende venekeeleste kaudu, kes on kandnud endas euroopalikke väärtusi ja on Eestile lojaalsed.

Ka Eesti venelased on nõutud ja vajavad oma päeva, mida tähistada. Kui Nõukogude Venemaa Eesti endaga liitis ja Tartu rahulepingut rikkus, oli ta olnud aasta natsliku Saksamaaga liidus. Muidugi tõi sellest bolshevike ja rahvussotsialistide koostööst sündinud sõda tavalisele venelasele palju kurbust ja leina. Kui nad vabastasid Euroopa natsisimist, olid nad lihtsalt sõdurid, nendest kõrgemal oli Stalin, kes mahitas Eestisse kommunistliku terrori, mida N. Liidus oli juba pikalt praktiseeritud. Nii et need, kes tähistavad 9. maid „võidupühana“, tunnustavad eneselegi teadvustamata bolshevistliku diktatuuri vohamist Euroopas, mis viis mh. tuhanded Eesti venelased N. Liidu vangilaagritesse, kus neid sõimati rahvavaenlasteks, näljutati surnuks või lasti maha.
Kui me tahame Euroopasse tagasi tuua eelmise Eesti Vabariigi head asjad ja Pätsi-aegse vähemusi puudutava sallivuse ja pluralismi, on tähtis avada venelastele süli. See tähendab seda, et eestlaseks alati ei sünnita, kuid selleks saadakse.

Eestlusele pandi alus 1918, kui Eesti kuulutati iseseisvaks ja loeti ette Iseseisvuse Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Eestlaste sallivusest räägib ka fakt, et ajal, mil Hitler tuli 1933. a. võimule, loodi Tartu Ülikooli juurde juudi teaduste õppetool. Selle juhatajaks sai Leipzigi ülikooli professor Lazar Gulkovitsch, kes oli natslikul Saksamaal oma rahvuse tõttu põlu all. Tollal kirjutas Postimees uhkusega, et selline professuur Tartu Ülikoolis on kolmas Euroopas, enne Tartut olid vastavad õppetoolid vaid Oxfordi ja Cambridge ülikoolides.

Vene propagandalt peab võtma „etnilisuse“ mõistega mängiva relva. Kahjuks on aga osalt takistuseks see, et Eestis esineb veel soveti ajast pärit viha endast erinevate vastu. Vahel vihatakse oma rahvuskaaslastki – õde, tädi ja naabrit. Selline viha on enesevihkamise ja madala enesehinnagu väljendus. Sellega käib kaasas ka orjameelsus, millega oma riiki sõimatakse, seegi on pärand, mida Punaarmee ja N. Liidu salateenistus saavutas, kui vabastas eestlased iseseisvuse ajal saavutatud uhkusest – seda võib nimetada sovettide „karuteeneks“. Rahvus, kes vihkab, on nõrk ja see on riikliku säilimise seisukohast sama ohtlik kui vaenlase hävituslennuk. Nii et – armastagem iseennast ja oma ligimest!

Rebane on aga see, kes oskab alati oma ründajaid üllatada, näiteks sellega, et ta teeb kanast oma nõuandja või välisministri.

Märkmed: