Eelmise kommentaari (vt. EE # 20, 16.05.) teemaks oli kunstnik Heinz Valgu soov kaasata venelaste eliit Eesti riigi juhtimisse. Ta konstateerib lõpetades, et nüüd, aasta hiljem, võime öelda, et kirgi kütnud pronkssõduri eemaldamine oli paratamatu. Kui ta ka enne oli hauatähis, siis aja jooksul tekkis talle hoopis teine sümbol-väärtus. Muidu oleks selle ümber mõlema poole äärmuslaste ässitustegevus jätkunud. Kuid nendest sündmustest tuleb kaugemale vaadata. Riik pole seda aastat ära kasutanud. Selleks et integratsioon ka tegelikult toimiks, on riigivõimul vaja partnerit, ja selleks saab olla vene eliit, mida Eesti riik saab ise luua, kujundada ja edutada.

Pronksööl ei surunud Eesti aga maha venelasi, vaid homo soveticus’t. Mässajate seas oli peale venelaste venestunud valgevenelasi, ukrainlasi jt, keda ühendas kodune vene keel ja ihalus kadunud CCCP-i järele. Venemaa peab ennast N. Liidu õigusjärglaseks, kui see parajasti neile sobilik ja soodne on. Kui on tegemist võidu, au ja kuulsusega, siis – venelased; kui aga genotsiidi, röövimise ja tapatalgutega, siis – paremal juhul kommunistlik rezhiim, enamasti aga eitus.

Mitte üheski riigis pole 100% kodanikest lojaalsed oma rahvale, riigile või ühiskonnakorraldusele. Omad Lauristinid, Allikud, Kruusid, Habermannid, Vares-Barbarused jt on olemas igas ühiskonnas.

Tänapäeva Eestis pole ju saladus, et paljud sünnilt Eesti Vabariigi kodanikud sooviksid, et Eesti riik ja riigikorraldus oleksid nagu ENSV, st okupatsioonirezhiimi õigusjärgne moodustis. Näiteks pole Savisaar jalgagi tõstnud ametlikule vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Mõned sotsioloogid nõuavad rahvusriigi kontseptsioonist loobumist, põhiseaduse „aja nõuetele“ vastavaks muutmist jms.

Veelahe seisneb selles, et paljudel eestlastel on sõjaeelse Eesti Vabariigi mentaliteet, Eestis elavatel venelastel-venestunutel ENSV mentaliteet, sest valdavas enamuses on nad sinna saabunud pärast sõda või on seal sündinud pärast sõda saabunute lastena. Ka paljud Eesti Vabariigi aegsed venelased (näiteks Klenski) on sulandunud sellesse gruppi. Nad ei mõista juttu järjepidevusest ja okupatsioonist, sest on ise just sellesama okupatsiooni tõttu Eestis. Nad käsitlevad praegust Eesti Vabariiki uue riigina, mis on tekkinud ENSV ümbernimetamise tulemusena nagu enamus endisi nõukogude vabariike.

Milline võiks olla nende kahe mentaliteedi ühisosa? Üks kommentaator pakub lahenduseks rohkem eestikeelset haridust ja rohkem abielusid ilusate slaavi neidudega.

Tiit Kärner ütleb, et siit kumab läbi Juhan Kivirähu ettekujutus: eestlased ei lase venelasi ja muulasi võimu juurde seepärast, et need on venelased. Sellised võõraste vihkajad, fashistid ja natsid on eestlased! Ta küsib: Aga kuidas jääb juutidega? Kas Riigikogu liikme koht ei ole piisav tunnustus? Eri Klas ei ole kunagi varjanud, et ta on rahvuselt juut, kuid kui ta oleks nõus olnud presidendiks kandideerima, oleks ta suure tõenäosusega selleks ka saanud. Kes ei peaks lugu Hagi Sheinist, David Vseviovist, Eino Baskinist, Lotmaneist rääkimata? Kas neile on nende rahvus takistuseks olnud? Nad on oluline osa eesti kultuurist, paiguti paremad rahvuslased kui eestlased ise. Eri Klas organiseeris ja juhtis paduvihmas laulupeorongkäiku, siis kui eestlased olid juba loobunud.

Miks on aga venelasi juhtivatel kohtadel vähe? Seda põhjendab üks kommentaator: „Esiteks on venelastest Eesti kodanikke üldse vähe. Välismaalased ei tule ju juhtivate kohtade täitjatena arvesse. Teiseks suur osa tublidest venelastest ei tahagi töötada selle nn. natsiriigi poliitikas, kuna see on vastuolus nende veendumustega. Selle asemel teevad nad karjääri äris. Kolmas, ehk teise põhjuse variant – tõesti andekale ja tublile venelasele on Eesti lihtsalt liiga pisike kolgas, kus karjääri tegemine ei motiveeri. Neid huvitab rohkem Moskva ja Peterburi, aga ka Brüssel või koguni New York. On veel neljas põhjus – Baltikumi migreerus vene ajal mitte just palju Vene eliitperekondi, rohkem ikka pööblit. Kõiki muidugi ühe lauaga lüüa ei saa, aga ilmne fakt on, et Eesti venelaste hulgas on eliidi materjali protsentuaalselt silmnähtavalt vähem kui Venemaa venelaste hulgas.“

Vaevalt õnnestub homo soveticus’e esindajaid ümber kasvatada homo esticus’teks. Tagajärjena võib pigem taastuda ENSV-aegne olukord, kus ministriteks olid küll eestlased, aga nende abideks Moskva poolt määratud kontrollisikud. Oleks võib-olla parem jätta venelased rahule? Nad peaksid ise otsustama ja teadma, kas jääda/saada Venemaa kodanikeks, näidata üles lojaalsust Eesti Vabariigile; siduda oma elu ja karjäär Eesti riigiga või oleskleda ükskõiksete hallipassimeestena.

On ju ka palju häid ja normaalseid venelasi, kes ei vaja hooldust ega abi, tulevad ise toime.

Märkmed: