Eesti Elu
Kommentaar: Haridusest, haritusest ja riigi teenimisest
Arvamus 12 Mar 2010 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Leo Leesmenti meenutades

1976. a. sügisel oli mul võimalus Tartu ülikoolis kohtuda prof. Leo Leesmendiga (1902-1986), kui ta oli kutsutud meile, 1. kursuse juuratudengitele, pidama asenduslektorina loengut õigusajaloost.

J. Uluotsa kunagine õpilane ja kolleeg astus meie ette kahe raamatuga – hiina keele aabitsa ja vana ladinakeelse seaduseraamatuga. Meil oli võimalus nendega tutvuda.

Kui raamatud olid auditooriumis ringi teinud, siis resümeeris professor oma õppetunni sõnadega – kui te ka mõnest raamatust aru ei saa, siis on hea seegi, et olete seda käes hoidnud. Leo Leesment andis oma loenguga meile õppetunni, mille tähendust mõistsime alles aastate pärast. Ladinakeelset seaduseraamatut sirvides taipasime, et juristi amet nõuab teadmisi ja suurt vaimset pingutust, aga suureks kasuks on selles ka haritus, keelteoskus ja kultuurilise tausta tundmine.

Hiina keele õpik oli Leo Leesmendil kaasas mitte selleks, et uhkustada oma türgi ja hiina keele oskusega, vaid et võtta meilt nii paljudele eurooplastele omane alusetu üleolek meist ida poole jäävate kultuuride suhtes.

Kahjuks tahetakse Euroopas pahatihti kõike näha oma väikese mätta otsast ja arvatakse, et ainult (kesk)eurooplaste ajalookogemuses on midagi erilist. Leo Leesment võttis oma õppetunni kokku sõnadega: „Aga hiina õpikut ei lehitseta mitte nii, nagu teeme meie oma aabitsaga, selle lugemist tuleb alustada tagantpoolt ettepoole ja lugemine algab lehe parempoolsest alumisest nurgast.“

On vana tõde, et haritus on see, mis jääb alles siis, kui koolis õpitu on ununenud. Paraku osutavad kiirustades lahendatud tänased probleemid Eesti otsustajate harituse puudulikkusele. Meie ratsionaalne, vaid vajalikke raamatuid lugev põlvkond ei tea näiteks, kuidas hiinlane avab oma raamatu ja kust ta alustab selle lugemist. Kuid niisamuti võib harituse puudumine ilmneda ka Euroopa ajalooliste tekstide puhul, kui nooruses on jäetud tähtsaimad neist lugemata ja ka hiljem pole seda huvi või tahte puudusel tehtud.

Leo Leesment ütles enne oma surma veidi kohmetunud kolleegidele, et kõige tähtsam polnud ta elus mitte professoritöö, vaid see, et ta võttis koolipoisina osa Vabadussõjast ja et ta oli Eesti Vabariigi ohvitser. Nüüd, kui poliitikute peres arutatakse kaitseväelaste, piirivalvurite ja päästjate eripensionide teemat, oleks huvitav teada Leo Leesmendi kui õigusajaloolase arvamust selles asjas. Küllap oleks ta ehk viidanud rüütlikultuurile ja selle seosele kaitseväe ideoloogiaga.

Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel

1997. a. ilmus eesti keeles nimeka prantsuse ajaloolase Georges Duby’ raamat Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel, mis võtab kokku rüütlikultuuri põhialused. Raamatu kangelaseks on 12. saj. ühe kuulsama turniirivõitleja, Prantsuse kuninga Philippe Augustei’ hinnangul „maailma parima rüütli“ Guillaume le Marechal’i (William Marshall) elu. Kõik, kes soovivad mõista tänaste kaitseväelaste, politseinike, päästjate ja piirivalvurite ameti aluseid, peaksid selle raamatu läbi lugema. Eesti riigis on avaliku teenistuse põhimõtteid kahjuks arendatud väga süsteemitult, mis on viinud suurde kriisi. Just seetõttu peaksid otsustajad tegema veidi koolitööd ja tutvuma erinevate riikide riigiteenistuse süsteemide kultuuriliste alustega. Minnes sügavuti ajalukku hakkame paremini mõistma ka kaasaegseid asju.

Miks kaitseväelastele ja päästjatele makstakse eripensione?

Kaitseväelastele eripensionide määramine tuleneb just vanast rüütlikultuurist. Valitseja, kelle teenistuses rüütel oli olnud, aitas tal hiljem kosida rikka naise, kelle kaasavara pidi rüütlile tagama heaolu siis, kui ta nooruslik jõud hakkas raugema. See selgub ka Duby’ raamatust. Ajaloolased arvavad, et Guillaume le Marechal sündis 1145 a. paiku. 1217. aastaks oli ta saanud Inglise kuningriigi „valvuriks ja valitsejaks“. Ehkki ta oli kaua nooruslik ja teda nähti ikka võitlemas noorte meeste seas, varises ta ootamatult 1219. a. küünlapäeval kokku. Duby kirjeldab väga värvikalt keskaegse rüütli elust lahkumise rituaale, kust mh selgub, et rüütel ei tohtinud oma teenistuse ajal tegelda maise vara kogumisega. Sõjasaak tuli alati jagada vastavalt ettenähtud korrale. Kuid tänuks truu teenistuse ja rüütliau hoidmise eest pidi tema rüütliks lööja (nagu meie puhul Eesti kaitseväelastelt vande võtnud riik) andma elu teisel poolel elamiseks varalist kompensatsiooni, nii et tal oli võimalik edasi elada rüütli seisusele vastavalt.

Rüütli au ei olnud ostetav. Nii ei tohiks ka ohvitseri pagunid olla mingi tagatoa kaudu omandatav iluasi. Seoses sellega tõusetub palgasõduri teema, kes saab piltlikult kaubelda „töö tellijaga“ tasu suhtes ja seeläbi koguda endale ka vara.

Eestis on kahjuks kas teadmatusest või ignorantsist püütud rüütlikultuurist tulenevat süsteemi ja palgasõdurite oma segada mingi tsiviilametnike süsteemiga, mille tulemuseks on suur segadus. Kui siseminister eripensionidest rääkides, pakub nüüd päästjatele „pigem kõrgeimaid palku“ (alles neid ju vähendati!), ei paista ta aru saavat päästjate ameti ajaloolistest taustast. Poolas on see näiteks palju lihtsam, sest iga kõrgema päästekooli lõpetaja saab seal koos lõpudiplomiga ohvitseri pagunid ja põlvitades oma kooli lipu ees lööb kooli ülem ta mõõgaga päästjate ordu rüütliks. Poolakatele on ka 21. sajandil nende ajalugu ja rituaalid tähtsad.

Poola päästja (nagu tema ametivennad Eestiski) teevad oma tööd, küsimata, kas tulle minek on ohutu või mitte. Nad on rüütlid, kes andnud vande oma rahvale ja nii peaks olema ka meie kaitseväelaste ja politseinikega. Kaitseväelaste puhul on mingis mõttes meile karuteene teinud välismissioonid, kus paljudes teistes riikides kasutatakse „võõrleegioni tüüpi üksusi“. Siin tekibki kahe erineva teenistussüsteemi segunemise oht. „Rüütli reeglid“ kehtivad vaid vande all olevate kaitseväelaste suhtes, palgasulane on aga palgasulane. Seetõttu tuleks ka meie vastutavatel isikutel teha selget vahet erinevate teenistussüsteemide vahel.

Baleriinid, tippsportlased, päästjad, politseinikud ja kaitseväelased ei suuda oma tööd võrdselt hästi teha igas vanuses. Siin võiks meenutada meie 39-aastase olümpiasangari Andrus Veerpalu sõnu: „Ma ei jõua enam sammu pidada igas võistluses nii paljude minust nooremate meestega....“ Kui sama ütleb ühiskonnale 40-aastane kaitseväelane, politseinik, päästja või piirivalvur, siis tuleb ühiskonnal seda aktsepteerida.

Ajaloos on olnud kindel tava, et nendele „rüütlina“ oma elu elanud ja ametit pidanutele, antakse garantii, et ka nende elu teisel poolel, teenistuse lõppemise järel, tagatakse neile väärikas elu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus