USA maineka majandusteadlase Nouriel Roubini hinnangul on eurotsoon jõudnud lagunemise äärele (Financial Times, 19.06.11). Roubini on ekspert, keda tasub tõsiselt võtta, sest ta ennustas juba 2006. a globaalset finants- ja majanduskriisi, mis saabuski aastal 2007. Muide, ta ennustab järgmise globaalse kriisi päralejõudmist hiljemalt aastaks 2013 ning viitab selgetele “perfektse tormi” märkidele – Hiina majanduse võimalik aeglustumine; looduskatastroofidest tingitud tagasilöögid Jaapani majandusele; eurotsooni kriis ja USA üha kasvav võlakoorem (FT, 13.06.11). Kõik see on muutnud globaalse majanduse haavatavaks ja õrnaks.

Roubini arvates tuleks eurotsooni nõrgematel liikmetel eurost loobuda ja rahvusvaluutale tagasi minna, mis on tema hinnangul ainus võimalus konkurentsivõime taastamiseks ja majanduskasvu tagamiseks. Eurotsooni jäämine mõjub kriisiriikidele kõiki plusse ja miinuseid arvestades halvemini kui sealt väljaastumine, väidab Roubini.
Ka nimekas majandusteadlane George Soros ütles 27. juunil, et mõne riigi lahkumine eurotsoonist on nüüd juba möödapääsmatu.

Samas on paljud analüütikud veendunud, et ühe eurotsooni liikme lahkumine võib käivitada hirmuäratava ahelreaktsiooni, mille lõpptulemust ei oska keegi ennustada.


Mida teha Kreekaga?


Eurtotsooni suurimaks murelapseks on jätkuvalt Kreeka. Ehkki praegune kriis puudutab Portugali, Hispaaniat ja edaspidi võib-olla ka Itaaliat, peavad eurotsooni juhid ja Euroopa Liidu liikmesriikide ministrid kõigepealt tegelema pankrotikuristiku serval balansseeriva Kreekaga. Eesti pangastrateeg Peeter Koppel leiab internetiportaalis Delfi ilmunud arvamusloos, et kuna Kreeka oma valuutata kasvu genereerida ei suuda, on ühel hetkel maksejõuetuse tunnistamine vältimatu (20.06.11).

Ehkki Kreeka peaminister George Papandreou võitis 22. juunil parlamendis usaldushääletuse (155:143), on valitsusjuhil pea võimatu rahulolematuid helleneid vaigistada, sest nüüd tuleb hakata läbi suruma uusi ebapopulaarseid eelarvekärpeid. Rahvusvahelised laenajad nõuavad omakorda visalt, et Kreeka müüks miljardite eurode eest riigivara. Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso hinnangul on Kreeka majandusliku kokkuhoiu meetmetega „kõvasti hilinenud“.

Standard & Poor’s on Kreeka reitingu hinnanud madalaimaks maailma riikide seas, mis tähendab de facto riigi pankroti väljakuulutamist. Kreeka võla suurus on 340 miljardit eurot, üle 150% riigi SKPst, ning selle kasvu pole pidama saadud.

Euroala rahandusministrid lükkasid edasi otsuse €12-miljardise laenu väljamakse tegemiseks Kreekale nii kauaks, kuni riik rakendab täiendavaid kärpemeetmeid. Kui sellega toime tullakse, saab Kreeka eeldatavalt abipaketi kätte juuli keskpaigaks.

Kreeka on siiski midagi ka eelarvepuudujäägi vähendamiseks juba teinud (valitsus on alandanud avaliku sektori palku viiendiku võrra, tõstnud naiste pensioniiga, kärpinud pensione enam kui 10%, kaotanud ajutisi töökohti avalikus sektoris jm). Kuid eelarve puudujääk on ikka veel väga suur. Turud kahtlevad selletõttu Kreeka päästmise õnnestumises ning analüütikud näevad aina suurenevat pankrotivõimalust.

CNBC uudistekanal tõi välja 13 võimalikku sündmust, mida võib endaga kaasa tuua Kreeka maksejõuetus. Valitsuse võlga hoidvate Kreeka pankade riigistamisega kaasnevad probleemid Euroopa pankades, mis hoiavad praegu $53 miljardi eest Kreeka võlga; tuleb välja maksta hiiglaslikke kindlustussummasid; tõstetakse pangaintresse ja nõutakse täiendavaid laenutagatisi; ennustatakse ka aeglustuva USA majanduse võimalikku tagasilangemist kriisi; protektsionismi süvenemist jpm.

Kreeka suurimad võlausaldajad on Prantsusmaa, Saksamaa ja USA pangad, millede krediidireitingud on nüüd samuti ohus, aga küsimus on ühtlasi euro ja kogu Euroopa Liidu (EL) püsimajäämises.

Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia majanduspoliitika prof Ivar Raig kinnitab, et Kreeka kriis võib samuti mõju avaldada mõju Eestile, kuna Kreeka võlakirjad on tema andmetel peidus ka Eesti Panga seifides, ning Eesti maksumaksja hakkab varsti kinni maksma priiskavate kreeklaste tekitatud arveid.

Mis saab eurotsoonist?

Milliseks kujuneb eurotsooni tulevik, sõltub paljudest asjaoludest. Siin on otsustav roll Euroopa suurriikide omavahelistel kokkulepetel ning ELi suhetel USA ja Hiinaga. „Euroopa finantskriisist on võrsunud kaks õppetundi. Esiteks – miski ei asenda õigeaegset ja koordineeritud tegevust, kui ühisraha on ohus. Teiseks – kõik eurotsooni riigid on samas paadis. Ja kui paat hakkab lekkima, lähevad kõik koos põhja,“ kirjutab Raig. Tema hinnangul võimaldanuks kiirem ja kooskõlastatum vastus kriisile selle mõju ja maksumust ohjeldada. Raig soovitab Euroopal tegutseda kooskõlastatult, mitte kitsalt rahvuslikest huvidest lähtuvalt.

Euroopa juhid peaksid ühiselt leidma uusi, paindlikke lahendusi, mitte aga pakkuma vanu meetmeid uues kuues.

Kui eurotsooni majanduspoliitika juhid suudavad leida tekkinud olukorrale optimaalse lahenduse, oleks see hea pretsedent ja tulevikus rakendatav ehk ka teiste probleemsete riikide suhtes. Kuigi analüütikud ei pea üldiselt eurotsooni lagunemist reaalseks, sest eurosse on investeeritud väga palju poliitilist kapitali, kahtlevad nüüd paljud lihtsurelikud ja asjatundjad selle püsimajäämise võimalikkuses.

Märkmed: