Vastaspoole kahjulikud palaganid

Euroopa Parlamendi uus koosseis osutub ilmselt vähem tõsiseltvõetavaks kui eelmine. Protestihääli anti paljudes riikides.

Samas on keerulisi ja olulisi teemasid – nii näiteks jätaks Lissaboni leppe jõustumine Euroopa riigid ilma praegusest vetoõigusest küsimustes, mis neid eluliselt puudutavad. Tõsised Euroopa teemad ei huvitanud mitte kõiki valijaid, eriti neid, kes valima ei läinudki.

Kuidas hinnata valimistulemusi Baltikumi ja teiste „MRP riikide“ vastu suunatud elukutseliste desinformaatorite vaatevinklist, kes töötavad Moskvas ja Vene saatkondades ning isegi põranda all? Kuidas kulges see mäng Putini meeskonna vaatevinklist vaadatuna?


Eesti, Gruusia jt riikide vastu jätkab Venemaa poliitilist, võrgu-, majandus-, luurepõhist, psühholoogilist, majandusliku info ning ka häkkeri- ja kübersõda. Käiku on läinud propaganda, desinformatsioon, aktiivsed meetmed, viienda kolonni rakendamine, baltlaste huvide ja maine kahjustamine, isegi Lääne suhtekorralduse tippspetsialistide palkamine. Lisaks paljudel tasanditel peetavale infosõjale manipuleeritakse mitmel pool Balti riikide mainega.
Euroopa Parlament on Moskva jaoks üks ideaalsemaid foorumeid Euroopa esindajate suhtumise kujundamiseks Balti riikidesse.

Teemad on meile osaliselt juba teada. Euroopa energiavajadused koostoimes Nord Streamiga on hea meede, mille kaudu Balti riike, eriti aga Eestit ja Lätit tulevikus militaarses tähenduses lausa kotti ajada, kui Putin seda tahab. Kodakondsusest „ilma jäetud“ venelased ja teised rahvusvahelise õiguse vastaselt Balti riikidesse okupatsiooni ajal suunatud migrandid ning nendele tehtud „ülekohus“ on vaid kaks tuntud refrääni, mida me hakkame nüüd Brüsselis lakkamatult kuulma Lätist valitud Öise Vahtkonna saadikuilt. Siis veel tuntud natsilembelisuse süüdistused. Võib arvata, et Moskval on desinformatsioonilisi üllatusi, millega tõenäoliselt tullakse aja jooksul välja.

Mõjub groteskselt, et Balti maksumaksjad hakkavad maksma palka Rubiksi sugusele Putini rezhiimi suuvoodrile Lätist selle eest, et ta Balti riike Brüsselis mustama hakkab. See on kindlasti magus boonus niiditõmbajatele Vene välisministeeriumis ja erinevates luureasutustes. Selmet olla lääneliku mentaliteediga Euroopa riikide seadusandlik organ, hakkab europarlament väikesel viisil meenutama hoopis Venemaa propagandatribüüni. Ja ega läti impeeriumimeelsed venelased üksinda pole – Rubiksiga on juba praegu liitunud itaalia kommuniste.

Kuidas meeldib Putini vanadele kolleegidele pilt Brüsselisse lähetatud baltlastest?

Meil pole vaja muretseda Läti peaministri Andrius Kubiliuse konservatiivide ja leedu sotsiaaldemokraatide pärast, kes saavutasid valimistel parima tulemuse. Rubiksi mõttekaaslasi Leedust europarlamenti ei pääsenud, venelasi on Leedus üldse vähe.

Läti erakondade – Kodanike Liit ja Isamaale ning Vabadusele/LNNK esindajate pääsemine europarlamenti on vastukaaluks Lätis elavate venemeelsete kontingendile.

Eestis on endiselt täheldatav venelaste poliitiline killustatus. Tahaks loota, et kui nad Eestis leiavad endale kunagi juhi, siis juba Eesti Vabariiki toetavatest ringkondadest. Sellise erakonna või grupi puudumisel on Keskerakond lähim Eesti venelaste huvide eest seisja europarlamendis.
Vähemalt ei valitud europarlamenti Eestist sellist isikut või isikuid, kes läheksid Rubiksi või teiste temasuguste liimile Brüsselis. Vastastikused sõnasõjad ja Zhirinovski stiilis ärritatud eestlaste etteasted Brüsselis on viimane asi, mida Eesti vajaks.

Tunne Kelamilt, Kristiina Ojulandilt ja Ivari Padarilt võime ilmselt oodata põhimõtteliselt õigete initsiatiivide toetamist Brüsselis. Ka Indrek Tarand peaks olema maailmavaateliselt õiges leeris, kuigi tema käitumist europarlamendis ei oska ette aimata. Me ei tea ka, mida ta seal teha kavatseb.

Kui mina oleksin europarlamenti pääsenud, oleksin seal sisse seadnud oma infobüroo eesmärgiga võita Eestile nii palju sõpru kui võimalik; pareerida Venemaa püüdeid kahjustada Balti riikide mainet ning esile tõsta Balti riikide unikaalsust.
Need pole mingid veidrad maad, kes arusaamatutel põhjustel oma iseseisvusest 1940. a. vabatahtlikult loobusid, et siis Nõukogude impeeriumist 50 a. hiljem trotslikult lahku lüüa. Balti riigid olid kolm parlamentaarset demokraatlikku riiki, kelle vabaduse N. Liit õigusvastaselt röövis pärast sobingut Hitleriga 1939. Kui nõukogude okupatsiooniväed lahkusid 1994. a. Eestist, oleksid nad pidanud tsiviilokupandid endaga kaasa võtma, sest rahvusvaheline õigus keelab kategooriliselt nii etnilise puhastuse läbiviimist (küüditamised) kui ka tsiviilelanike asustamist vallutatud riikide territooriumile.

Nüüd laseb tsiviilgarnison Lätis end kasutada libasõprade poolt eestlaste ja lätlaste vastu, hoolimata Balti riikide järeleandmistest ja sellest, et integratsioonipoliitika on hakanud kandma mõningaid tagasihoidlikke vilju.

Kindlasti pole praegu Eestis ja Lätis kerge risttule alla sattunud venelastel. Nendel, kes toetaksid meelsamini Eestit, Lätit ja demokraatiat selle asemel, et lasta end ära kasutada Putini käsilastel. Olen kindel, et nad õnnitlevad praegu üksteist, kuna neil õnnestus europarlamenti sokutada mitu isikut, kes hakkavad seal tegema õõnestustööd. Brüsselisse osutusid valituks ka mitu isikut Eestist, kes seal Moskvale ilmselt vastu rääkima ei hakka. Küllap tuntakse isegi selle üle rõõmu, et Jüri Estam – mees, kes rikkus ära Ameerika suhtekorraldusfirma PBN tehingu Gazpromiga – ei ole Brüsselis Venemaa valitsuse plaanide vastu seismas.

Eelseisvad viis aastat europarlamendis kujunevad meile raskeks tänu Venemaa algatatud infosõjale, eeldatavalt eriti neostalinistliku viha pärast, millega Rubiks ja tema kaaslased europarlamenti mürgitama hakkavad. Võib arvata, et selle sööda õnge läheb mingi osa Lääne-Euroopa riikide esindajaist. Seetõttu on viimane aeg hakata sõnumite kaudu suhtlema nende ühiskondadega, kellele Kreml on püüdnud juba pikemat aega desinformatsioonilisi kärbseid pähe ajada Balti riikide kohta.

Märkmed: