Tõrges ja poolik lahkumine

Vene väed ei tahtnud eelmisel nädalal kuidagi lahkuda Gruusia linnast Gorist, kus sündis ja sai oma hariduse vihatud punadiktaator Jossif Stalin. Nähtavasti pidasid nad tähtsaks tema sünnilinna ja ühtlasi Gruusia ühe tähtsama strateegilise keskuse „kaitsmist“.

Lõpuks lahkusid Vene väed siiski Gorist, kindlustades aga mujal Gruusias oma positsioone. Üks nende kontrollpunkt asub praegugi Gruusia sadamalinnas Potis, kuigi vaherahuleppe kohaselt peaksid venelased sealt ammu lahkunud olema.

Vene presidendi Dmitri Medvedevi ebamäärane selgitus, et „ülejäänud sõjaväeosa, mis kindlustab rahuvalvajaid, tuuakse tagasi Lõuna-Osseetiasse ja Venemaale“ süvendas kahtlusi ja on sel nädalal omandanud selgemaid piirjooni.

Teleekraanilt nähtud kinniseotud silmade ja aheldatud kätega grusiinidest pantvangid vene tankil (oma riigi territooriumil!) ja maamiini otsa sõitnud rong räägivad agressori jultumusest.

Siinse vene teleprogrammi „Russkije Volnõ“ kommentaator Igor Tustshinski valgustas Gruusia konflikti oma kaasmaalaste seisukohast. Ta väitis, et lääne meedia on jäänud ühekülgseks ja asunud Gruusia positsioonile. Mitte ainult ajakirjanik, vaid ka poliitikuks pürgiv Tustshinski võiks vast küsida – miks?

Kriisi II etapp – Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamine

Sel nädalal jõudis Vene-Gruusia konflikt teise faasi. Moskva trügis nimelt rahvusvahelise pressi fookusesse, asudes tunnustama Gruusiast lahkulöönud Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate, aga muidugi Vene kontrolli alla jäävate riikidena. Küllap selleks, et õigustada oma vägede viibimist Gruusia territooriumil. Parlamendi mõlema koja üksmeelse otsuse peab kinnitama president Medvedev. Mõned vaatlejad on veendunud, et seda ta niipea ei tee, lootes kasutada diplomaatilist kaarti läbirääkimistel USA-ga.

Paljud analüütikud näevad Gruusia sündmuste stsenaariumis hooopis Kremli eelmise peremehe Vladimir Putini KGB-likult efektiivset kätt ning võrdlevad olukorda Stalini ajastuga. Aga me elame ju uuel sajandil, isegi uuel aastatuhandel! Kas nii püüab Venemaa oma kõikumalöönud rahvusvahelist mainet restaureerida?

Gruusia sõda ammu ette plaanitud

Üha rohkem kõlab ka hääli ja ilmub artikleid selle kohta, et Gruusia sõda oli Moskvas sepitsetud ja provotseeritud.

Poliitiline analüütik Brian Whitmore esitab internetiportaalis Eurasia Insight 16. augustil ilmunud loos selle kohta mitmeid fakte. Juba aprillis pandi Kremlis invasiooni kavale alus – pärast seda, kui NATO lükkas oma Bukaresti tippkohtumisel edasi Ukrainale ja Gruusiale Membership Action Plan’i võimaldamise.

Juuli lõpul toimusid Vene sõjaväemanöövrid Kaukaasias Gruusia piiri lähedal. Ja muidugi pole Venemaa kunagi teinud mingit saladust oma vastumeelsusest Gruusia võimaliku ühinemise suhtes NATO-ga. Vastupidi – Kremli ametnike kinnitusel on ja jääb Põhja-Kaukaasia Vene mõjupiirkonnaks.

Lisagem siia ka heldekäelise Vene passide jagamise lõuna-osseetidele ja lugematud provokatsioonid Gruusia ärritamiseks.

Vene opositsioonilises väljaandes „Jezhednevnõi Zhurnal“ kirjutab Andrei Illarionov samuti, et invasioon Gruusiasse oli aegsasti ette valmistatud ja kogu operatsioon ka nii osavalt läbi viidud, et selle kohta pole jäänud mingeid kompromiteerivaid jälgi.

Lisaks oli sissetungi algus geniaalselt ajastatud – peaminister Putin viibis sel ajal Hiinas ja president Medvedev Volga ääres puhkusel.

•••

Ehkki grusiinide olukord on praegu väljakannatamatult raske, võib sellest ka midagi head tulla. Evelyn Kaldoja kirjutab Brüsselist, et Venemaa sõjaline rünnak Gruusia vastu sunnib NATO-t nüüd tõsiselt üle vaatama Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa uusliikmete kaitsmise plaane, mis siiani olid Moskvaga suhete hoidmise nimel üsna leebed. Kaldoja viitab USA julgeolekuanalüütiku Ronald D. Asmus’e arvamusele Wall Street Journalis: „Alates sellest, kui allianss hakkas kümme aastat tagasi laienema, pole ta teinud mingisugust kaitseplaneerimist võimaliku sõjalise ohu vastu, mida Venemaa kujutab tema uusliikmetele Kesk- ja Ida-Euroopas või Baltimaadele. Me oleme omal algatusel sellistest sammudest hoidunud osaliselt selleks, et tõsta Venemaa usaldust. Uued liikmed on selle üle kibedalt kurtnud.“

Loodetavasti ei pea siis endised Nõukogude impeeriumi elanikud mitte kunagi enam kuulma oma linnatänavatel vene tankide pahaendelist mürinat – ei Tbilisis ega Tallinnas.

Märkmed: