(Artikkel ilmus laulupeo eel, 27. juunil 2009 Eesti Päevalehes ning on siinkohal avaldatud Eesti Päevalehe ja autori nõusolekul.)

Ennast vabaks laulnud rahva jaoks on laulupeo näol tegemist omalaadse vägede ülevaatusega, hiiglasliku sõjaväeparaadiga. Aeg-ajalt lihtsalt tuleb ju oma armee võitlusvõimet ja tehnika korrasolekut kontrollida, sest iial ei tea, millal on taas tarvis laulurelv käiku lasta.

Et laul on relv, teadsid teisedki rahvad. Vene folkloorist on tuntud Röövel-Ööbiku nimeline tegelane, kes istus puu otsas ning kriiskas ja vilistas teekäijate peale nii hirmsal moel, et need surnult maha langesid. Kuid Röövel-Ööbik oli. Eestlastele lähedasemaks hõimuks võib pidada sireene, kes hullutasid meremehi oma kauni lauluga ja meelitasid sel kombel laevu karile. Siiski on sireenide ja eestlaste vahel suur erinevus: kui sireenid sarnanevad pigem röövrüütlitega, kes pahaaimamatuid teekäijaid ootamatult ründasid, siis eestlased on siiamaani kasutanud oma laulurelva üksnes enesekaitseks.

Ehk kui veel võrdlusi otsida, siis on sireen otsekui mingi maniakk, kes on vedanud hoovi peale kuulipilduja ja nüüd päevad otsa süütute möödujate pihta täristab, samal ajal, kui eestlase laul on korralikult luku ja riivi taga, tulekindlas kapis, nagu määrustik ette näeb, ja välja võetakse seda sealt üksnes suure häda korral või siis korralisteks õppusteks, s.t laulupeoks.

Sellega seoses saab ka arusaadavaks, miks on vaja pidevalt laulupeo repertuaari uuendada. Relvastust tulebki moderniseerida! Nii nagu tänapäeva sõjas pole enam tulu hobustest ja tääkidest, nii ei ole ka lauluarmeel mõtet viia lahingusse möödunud sajandi alguses loodud laule. Ka laulva revolutsiooni ajal lasti ju käiku uhiuued, Alo Mattiiseni viisid, nüüdseks on aga aeg edasi läinud ja eestlaste häälepaelad on valmis veelgi moodsamate „lingukivide” vaenlase sekka lennutamiseks. Ja see, et mitte kõik koorid suurele paraadile ja ühisõppusele ei pääsenud, on samuti mõistetav. Sõel peabki tihe olema, ka maaväkke ei võeta ju lampjalgseid kodanikke. Targad velskrid sordivad välja kroonu jaoks sobivaimad persoonid ja sedasama teevad dirigendid enne laulupidu. Roostes kõriga pole mõtet lahingusse trügida, see oleks liigne julgeolekurisk.

Sest nagu näitab ajalugu, on eestlastel põhjust loota ennekõike just laulujõule, mitte regulaararmee relvadele. Me laulsime ennast vabaks, mitte ei võidelnud, püss käes. Laulukoorid on meie eliitväeosad, meie kaardivägi. Võrrelgem kas või võimsat ja kirevat, kilomeetrite pikkust laulupeo rongkäiku ja kaitsevägede nukrat paraadikest ning me mõistame, millise armee käes on trumbid ja milline on loodud lihtsalt pettemanöövrina, nagu vineerist tankimaketid, tõmbamaks enda peale eksiteele viidud vaenlase tulejõudu.

Jaroslavli relvad

Eesti laululahingu ristsed jäävad Teise maailmasõja aega, mil Stalin, kasutades ära Nõukogude Liidu koosseisu sattunud imelise sireenirahva varjatud väe, laskis moodustada Jaroslavli Kunstiansamblid. Just seal võeti kasutusele mitmed tänini kasutuselolevad eestlaste legendaarsed raskerelvad: Jaroslavlis sündis RAM, seal kirjutas Ernesaks laulu „Mu isamaa on minu arm“, seal alustas lauljateed Georg Ots. Võib julgelt öelda, et just Jaroslavli Kunstiansamblid olid viimase ilmasõja ajal eestlaste edukaim väeosa, tehes pika puuga ära nii korpusele kui ka pataljonile. Kui mujal andsid kontserti katjuushad, vilistasid pommid ja möirgasid kahurid, siis kunstiansamblid viisid külakostiks koorilaulu ja rahvatantsu, millest juba siis kujunes eestlaste teine, tagavaraks hoitav relv, sest nagu öeldakse: me ei ole mitte ainult laulu-, vaid ka tantsurahvas! Kui laulukoorid on lahingus oma töö teinud, lastakse tagalast valla tantsurühmad ja pärast seda pastlaplaginat on vaenlane murust madalam.

Pärast sõja lõppu pidid demobiliseeritud oma püssid ära andma, kuid laulurelv jäi võimudel kahe silma vahele ja nii tegutses eestlaste lauluarmee varjatult edasi, kindraliteks koorijuhid, relvameistriteks heliloojad ja reameesteks kümned tuhanded lauljad, kes õhtuti kultuurimajades üha uusi ja uusi viise selgeks õppisid. Kuni viimaks oli juba lihtne seda meeletut arsenali ära kasutades riik vabaks laulda.

Praegu on kõige tähtsam vormi hoida ja seda ka tehakse, viimasel ajal kõige edukamalt omalaadsete rüütliturniiride ehk laululahingute laadis, kus kolm koori kuiva trenni mõttes üksteise kõri kallale lastakse. Ajal, mil välisvaenlast silmapiiril näha pole, on säärased improviseeritud „kukevõitlused“ hea mõte, kuna maandavad laulukooride agressiivsust ja hoiavad neil samal ajal ka heas mõttes hamba verel. Raske õppustel, kerge lahingus!

Laulupidu on aga laululahingust mitu kraadi kangem ettevõtmine. Need on tõelised manöövrid, kus terve maailm võib saada aimu Eesti laulukooride võimsusest. Kümned tuhanded timmitud häälepaeltega lauljad kogunevad kahurisuud meenutavale laululavale, tornis lahvatab hele tuli, dirigent tõstab teravaks ihutud otsaga kepi – ja kõrvulukustav kanonaad algab. Värisege, vaenlased, eestlased laulavad!

Märkmed: