Aho Rebas, ÜEKNi esindaja Eestis, Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik (Algus Eesti Elus # 16)
Väljaränne peale taasiseseisvumist Kolmas suur väljaränne on toimunud pärast Eesti taasiseseisvumist 1991, kui kümned tuhanded, eriti noored, ettevõtlikud naised, on läinud välismaale õppima ning õnne ja tasuvamat tööd otsima. Peamine sihtmaa on olnud Soome, kuhu on läinud üle 30.000 eestlase. Suured hulgad on läinud ka Rootsi, Saksamaale, Belgiasse, Iirimaale, Hispaaniasse, USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse.
Väliseestlaste vabadusvõitlus Kuigi sõjapagulaste poolt loodud organisatsioonides tegeldi erinevate huvialadega ning tihti vaieldi ja isegi tülitseti omavahel, ühendas neid kõiki eesmärk võidelda igal võimalikul viisil Eesti vabaduse eest. Lugematute kõnede, artiklite, pöördumiste, demonstratsioonide ja kultuuriürituste kaudu tutvustati vaba maailma avalikkusele ja juhtidele Eesti olemasolu ning nõuti N. Liidu okupatsiooni lõpetamist Eestis.
See informatsiooni- ja lobitegevus muutus eriti mõjukaks siis, kui seda hakkasid teostama pagulaste teisest põlvkonnast võrsunud hea kohaliku keele ja vajaliku tutvusringkonnaga haritlased.
Selleks, et poliitilist ja kultuurilist tegevust paremini koordineerida, loodi suurema eestlaste arvuga riikides (USA, Kanada, Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, Austraalia jt) keskorganisatsioonid, mis omakorda koondusid Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) tiiva alla. Loodi ka mitmed organisatsioonid koostööks teiste okupeeritud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide esindajatega läänes.
Väliseestlaste arvukus Kui palju eestlasi elab tänapäeval välismaal? Mõned teadlased arvavad, et 120.000, teised 170.000. Kuna mitte keegi pole suutnud kõiki väljarännanuid registreerida, siis räägime hinnangutest. Minu hinnangul elab eesti juurtega inimesi väljaspool Eestit vähemalt 200.000. Ainult viimastel aastakümnetel on Eestist lahkunud umbes 40.000 inimest, kellel on järeltulijad.
Tooksin ühe näite. Minu vanemad saabusid Rootsi 1944. a. ühe aastase lapsega. Täna on neil 25 järeltulijat, kes rahvuselt on vähemalt 50% eestlased. Sarnaseid näiteid on palju. Kui vaid iga kolmas Eestist pärit abielupaar oleks sama viljakas, siis oleks täna ainult Rootsis ligi 100.000 eesti juurtega inimest – ja selline arvestus polegi väga ebarealistlik.
Edukus töö ja hariduse kaudu Kuidas on eestlased välismaal hakkama saanud? Üldine arvamus on, et hästi. Muidugi räägitakse parema meelega edukatest kaasmaalastest ja teised vaikitakse maha. Siiski võib muretult väita, et paljud väliseestlased on aastakümnete pikkuse visa töö ja hea hariduse kaudu saavutanud edu ja erakordselt hea maine oma asukohariikides – seda nii idas kui läänes.
Nii väljarändajad kui poliitilised põgenikud pidid võõral maal alustama uut elu tihti nullist, tühjade kätega. Pingutati keskmisest enam, et luua endale ilus kodu ja võimaldada oma lastele hea haridus, mis mõistagi tagab edu ühiskonnas. Vabas läänemaailmas oli see lihtsam kui Venemaal, okupeeritud kodumaal või mujal diktatuuririikides.
Eestlaste maine välismaal Eestlaste hea kuulsus mõranes kahjuks välismaal märgatavalt pärast Eesti taasiseseisvumist, kui välismaale tuli Eestist liiga palju seiklejaid ja kahtlaseid tegelasi. Siis hakati edukat ja imetletud „laulvat revolutsiooni“ Eestit seostama välismeedias peamiselt korralageduse, kriminaalsuse ja muu negatiivsega. Allakäiku karmilt sümboliseerivaks sündmuseks kujunes reisilaeva Estonia traagiline hukkumine segastel asjaoludel Läänemerel sügisel 1994.
Eestis asendusid esimesed soovunelmad väliseestlaste võimete ja omaduste osas pettumusega, kui mitmed kodueestlased pidid oma korterid ja majad tagastama läänest tulnud endistele omanikele.
Eesti Vabariigi hilisema majandusliku ja poliitilise eduga, NATO ja Eurooa Liidu liikmeks saamisega, Eurovisiooni lauluvõistluse võidu ja sportlike saavutustega on üldine Eesti ja eestlaste rahvusvaheline maine jälle tõusnud. Lisaks on nii ametlikud kui isiklikud suhted välis- ja kodueestlaste vahel tihenenud, mille tulemusena erinevused ja erimeelsused on vähenenud.
Vajame oma kultuuri võõrsil Kui inimesed asuvad elama kaugele oma kodumaast ja kultuurikeskkonnast, siis hakkab üha suuremat osa nende elus mängima rahvuslik kuuluvus. Välismaal elav eestlane mõistab oma emakeele ja kultuuri tähtsust, nii et kaasmaalastega kohtudes saaks nendega tuttavas keeles mõtteid vahetada ühiste huvide ja kogemuste üle. Kui perekonda sünnivad lapsed, siis on nendega loomulik suhelda oma emakeeles.
Nii tekkisid ja tekivad ka tänapäeval väliseesti kogukondades eesti seltsid, lasteaiad, koolid ja kogunemispaigad. Mõnes linnas võtavad peale Eesti taasiseseisvumist saabunud kaasmaalased üle vanad organisatsioonid ja puhuvad neisse uut elu. Mujal luuakse uued ühendused vastavalt vajadustele ja võimalustele. Mitmel pool toimub hea koostöö „uute“ ja „vanade“ vahel, ent mõnes kohas ei usaldata ikka veel üksteist täielikult. Suhtumine oleneb tihti juhtivate tegelaste hoiakuist mõlemal poolel, aga varem või hiljem tuleb igas jätkusuutlikus väliseesti organisatsioonis põlvkonnavahetus – uute tegevuste ja uute inimestega.
Väliseestlaste eesti keel Sõjapagulaste järglaste keel erineb märgatavalt tänapäeva moodsast eesti keelest. See keel, mida paguluses räägiti, oli ju 1940ndate aastate keel, mida võimaluste piirides säilitati, aga ei arendatud. Pigem võiks rääkida taandarengust. Teisel ja järgmistel väliseesti põlvkondadel sai asukohamaa keel peamiseks suhtluskeeleks. Eesti keele sõnavara vähenes, keelelised vead sagenesid ja juurde tuli võõras aktsent. Erinevates riikides räägitakse erinevat eesti keelt.
Tõsisemaks probleemiks on, et mitmes riigis räägivad nüüd isegi 60-aastased eestlased (rääkimata siis noorematest) omavahel peamiselt asukohamaa keelt. Üheks põhjuseks on muidugi segaabielud, mis on ettekäändeks kohalikus keeles rääkimisel, kuid tihti on põhjuseks lihtsalt mugavus ja oma emakeele alahindamine. Ja kui mõned väliseestlased siiski vestlevad omavahel eesti keeles, siis sageli heidetakse neile ette, et eesti keele rääkimine on ebaviisakas seda keelt mittevaldavate asukohamaa põliselanike suhtes.
Tuhanded mitteoskajad Peame paratamatult leppima teadmisega, et väliseestlaste hulgas on kümneid tuhandeid eesti juurtega inimesi, kes enam ei valda eesti keelt isegi suhtlustasandil, aga siiski mingil määral tunnevad huvi oma kultuuri ja päritolu vastu. Kuidas nende huvi eestluse vastu säilitada ja suurendada? Mida saab Eesti neile pakkuda ja mis kasu on neist Eestile?
Just sellised läänepoolsed muukeelsed eestlased on paljud tänased Eesti turistid, investorid ning isehakanud Eesti poliitiliste ja majanduslike huvide kaitsjad maailmas. Tuhanded neist toetasid suurt tähelepanu äratanud filmi „The Singing Revolution“ tootmist ja levitamist. Eesti valitsus on deklareerinud, et Eesti on huvitatud koostööst iga inimesega, kes tema vastu positiivset huvi näitab. Nüüd on vaja sellele huvile ja koostööle leida konkreetseid väljundeid.
Väliseestlased idas Eestlased Venemaal ja terve endise N. Liidu aladel on sõja ja poliitiliste tõmbetuulte tulemusena palju raskemas olukorras kui nende saatusekaaslased läänes. Kui läänes soosisid väliseestlaste arengut ja jõukust demokraatlike riikide seaduslikkus ja turumajandus, siis vastaval määral pärssis kommunistlik diktatuur ida-eestlaste majanduslikku ja kultuurilist arengut, kui neil üldse õnnestus stalinistliku terrori ja maailmasõja ajastul ellu jääda. Ka rändas algselt Venemaale peamiselt vaene ja vähese haridusega talurahvas, kelle jõukus ja mõjuvõim uuel maal on kogu aeg piiratud olnud. On seepärast selge, et idas vajatakse nüüd rohkem abi oma eesti kultuuri säilitamisel, niipalju kui see üldse on võimalik.
Rahvuskaaslaste programm Väliseestlastega suhtlemiseks, nende sidumiseks Eesti arenguga ning nende eesti keele ja kultuuri säilitamiseks on Eesti Vabariigi valitsuse ülesandel loodud ja vastu võetud riiklik arengukava Rahvuskaaslaste programm. Selles on sõnastatud sihid ja suunad, kuidas riik tahab toetada eesti keele ja kultuuri ning kultuuripärandi säilitamist välismaal. Toetatakse koole ja kursusi, kultuuriüritusi, arhiivide korrastamist, ajaloo uurimist, sidemete pidamist, tagasipöördumist, kiriklikku tegevust ja väliseesti ühiste kinnisvarade säilitamist. Käesoleval aastal on selleks ettenähtud toetusi vähemalt 12 miljoni krooni ulatuses. Rahvuskaaslaste programmi tegevust juhib asjatundjatest koosnev nõukogu, mille esimeheks on haridusminister Tõnis Lukas.
Rahvuskaaslaste veebileht Täpsemat teavet väliseestlaste ja Rahvuskaaslaste programmi kohta võib leida interneti veebilehelt
www.eesti.ee/rahvuskaaslased, kus on kirjas väliseestlaste ajalugu, ligi 600 väliseesti organisatsiooni kontaktandmed ja üle 100 asutuse Eestis, mis tegelevad väliseestlaste kultuuripärandiga või on teisiti seotud Rahvuskaaslaste programmiga. Huvilised leiavad sealt palju lugemist.
Kasu nii Eestile kui väliseestlastele Lõpuks võiks küsida, mis kasu on Eestil väliseestlastest ja nende tegevuse toetamisest? On üldtunnustatud fakt, et suhteliselt väikesel Eesti riigil ja rahval juba on olnud palju kasu oma arvukatest kaasmaalastest välismaal. Nad on Eestile suureks ressursiks, mille eest tasub hoolt kanda. Nad kasutavad oma tutvusi, teadmisi ja keeleoskust oma asukohariikides Eesti poliitikute, kultuuritegelaste ja ärimeeste toetamiseks. Nad tegutsevad kui vabad, mitteametlikud Eesti esindajad, kelle tegevusvõimalused on vahel ehk suuremadki kui Eesti Vabariigi ametlikel välisesindustel. Väliseestlaste poliitiline lobitegevus kiirendas Eesti vabanemist ja liitumist läänemaailmaga ning väliseestlaste poolt korraldatud koolitused, investeerimised ja humanitaarabi on Eesti majandust ja ühiskonda jõuliselt edasi viinud. Eesti arengule on oma panuse andnud mh. väliseestlastest ministrid, ametnikud, ettevõtjad, teadlased ja isegi praegune Eesti Vabariigi president.
Ja mida tahavad väliseestlased saada Eestist? Enamasti lihtsalt rahvuslikku identiteeti, ühtekuuluvustunnet ja abi oma kogukondades eesti keele, kultuuri ja kultuuripärandi säilitamisel. See loob aluse viljakaks koostööks, millel on ainult võitjad!
