Eesti Elu
Kommentaar: Eesti Vabariik – demokraatlik ja rippumatu riik
Arvamus 26 Feb 2010 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Vabariigi aastapäeval ajalugu uurides ja tulevikku piiludes
(avaldatud lühendatult ja refereeritult)

Ajaloo tundmine pole vajalik varasema kopeerimiseks, vaid selle lahtimõtestamiseks. Et ajaloost paremini aru saada, tasub vahel eksperimendi korras minevikusündmusi korrata.

Manifest ja Pärnu

23. veebruar 1918 oli laupäev. Pärnu Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop jõudis sel päeval advokaat Hugo Kuusneri korterisse pärastlõunal, kus oli ka ajalehetoimetaja Jaan Järve.

Kindlasti leidub ka praegu Pärnus mehi, kes suudaksid talvisel laupäeval poole päevaga trükkida 20.000 või isegi 60.000 eksemplari Manifesti Eestimaa rahvastele ning levitada samal ajal teavet, et õhtul kell 8 kuulutatakse Endla teatris välja Eesti Vabariik. Tol ajaloolisel hetkel leidus rahastajagi – August Jürmann (Eesti Maarahva Liidu Pärnu osakond), kes maksis Manifesti trükkimise eest 700 rubla. Aleksander Jürvetsoni trükikoja töölised trükkisid Eesti ajaloos ühe kõige olulisema ja kõige ilusama sõnumiga teksti. Tollane Pärnu seltskond sai oma ülesannetega suurepäraselt hakkama ning Hugo Kuusnerile ja pärnakatele kuulub igavene ajalooline au – nad olid Eesti Vabariigi esimesed väljakuulutajad. Kuna see kõik toimus läheneva vaenlase väe pealetungi eel, väärivad nad erilist tunnustust.

Poliitika ja ajalugu astuvad vahel erinevat jalga. Nii juhtus ka Eesti Vabariigi sünnipäevaga, sest juba 12. veebruaril 1919 otsustas Konstantin Pätsi juhitud Vabariigi valitsus, et vabariigi väljakuulutamine peaks toimuma 24. veebruaril – päeval, mil Päästekomitee seadis ametisse Ajutise Valitsuse esimese koosseisu.

Pärnus on tore tava lugeda igal aastal just sel päeval rahvale ette Manifesti. Kuid Pärnul ja Pärnumaal oleks veel teisigi võimalusi ajaloo elustamiseks. Nii viisid 1918. a. 24. veebruari hommikul Maavalitsuse haridusosakonna juhataja Jaan Kopvillem ja kooliõpetaja Jaan Piiskar Manifesti Eliisabeti kiriku pastorile Ferdinand Alexander Hasselblattile, kes selle veel samal päeval kantslist eesti kogudusele ette luges. Kuni viimase ajani on Hasselblattide peres Saksamaal olnud kirikuõpetaja, kes on võimeline Manifesti eesti keeles ette lugema. Kui kunagi peaks aga Hasselblattide peres kaduma eesti keelt oskavad kirikuõpetajad, siis võiksid selle ülesande endale võtta Eliisabeti kiriku õpetajad. Analoogiline Manifesti ettelugemise traditsioon on käibel ka Tori kirikus, kus seda esimest korda tegi pastor Johann Reitag (hiljem Reidak).

Pärnus võiks ka igal aastal 24. veebruaril toimuda kaitseväe paraad, kuna Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad toimus just Pärnus (24. 02.1918). Selle korraldajateks olid Jaan Järve, Oskar Kase ja staabikapten Tannebaum. Pärnu Eesti Pataljoni ülema ajaloolisest käskkirjast sõjaväelastele loeme: „… käsen sinelites olla, karauli vormis, võimalikult pagunites eesti lindiga põigiti üle ehk eesti lindiga rindas.“ Just sellest „tseremonial marsist“ sai Eesti Vabariigi esimene sõjaväeparaad.

Haritlaste vastutusest

Ago Pajuri ja Aldur Vunki sulest ilmunud raamatust „Rahvusriigi sünd Pärnumaal 1917-1919“ (2009) selgub, et meie omariikluse ehitamisel oli üheks tähtsaks keskuseks Tallinnas Estonia teatri ülakorrusel koos käinud Haritlaste Klubi. Ajaloodoktor Pajur on tõestanud, et Vabadussõda polnuks sugugi nii edukas, kui meie rahvaväel poleks olnud kogenud ohvitsere. Sama oluline roll oli aga ka haritlastel.

Nüüdseks on Eesti ühiskond väga palju edasi arenenud ja viimaste aastakümnete hariduspoliitika tulemusena oleme justkui „massiharitlaste maa“. Aga – kas Eestis on aastal 2010 olemas Haritlaste Klubi? Kriitikute arvates puudub see meil põhjusel, et paljud haritlased hoiduvad igasugusest poliitilisest aktiivsusest. Mõned neist eelistavad sotsiaalset mugandumist; nad ei suuda jääda oma vaadetes sõltumatuks ega vaadata üle era- või kildkondlike huvide.

Võrdlused ja enesehinnagud

Vabariigi aastapäeva ajal on põhjust kaaluda ka meie omaaegse poliitilise eliidi enesehinnanguid aastatel 1937-1939. Jah, ajalugu ei saa kopeerida, aga ajaloost saab õppida ning selle taustal võrrelda ja hinnata oma viimaste aastate tegevust. Sama õpetlik on uurida Eesti poliitikute hinnaguid meie poliitilisele kultuurile aastatel 1918-1922; 1928-1932 ja 1933-1934 ning võrrelda neid murdeliste aastatega 1939/1940. Aastate 1918-1940 poliitilistest arengutest on teadlased välja sõelunud teatud tüüpilised probleemid. Nüüd võiks seda võrdlust korrata juba aastate 1987/1988-1990 või 1991-2010 lõikes. Oleme oma riiklust taas ehitanud pea 20 aastat. Ehk on aeg teha sellest perioodist kriitilisi kokkuvõtteid?

Küsigem, kuidas saavad tänased Eesti poliitikud hakkama probleemidega, mis panid muretsema nende eelkäijaid aastatel 1918-1940? Avalikkus on huvitatud meie poliitilise eliidi kriitilisest enesehinnangust aastatel 1991-2010 tehtule ja tulevastest võimalikest arengutest.

Taasiseseisvunud Eesti poliitikud on oma eelkäijatest märksa õnnelikumad olnud, alles viimasel ajal on seistud silmitsi keeruliste majanduslike ja poliitiliste probleemidega.

Rippumatus (sõltumatus) ja riigi julgeolek

1938. a. kirjutas prof. Jüri Uluots, et „rahvaste ja riikide sisemises elus meie võime märgata aegu, kus välised olud on erinevad. Sagedasti meie ei oska oma sisemises elus teha vajalikke järeldusi sellest, mida välised olud tingivad“. Ajaloolased väidavad, et meie poliitiline eliit ei näinud II maailmasõja eelseid sündmusi eriti täpselt. Ometi ütles prof. Uluots juba 1938. a.: „Võime tõendada, et rahvad elavad praegu poliitilise ja sõjalise mobilisatsiooni ajajärgus. ...See jõudude mobilisatsioon võib edaspidi avalduda selles, et ühel või teisel viisil suurem sõjaline kokkupõrge maad leiab.“ Või ka mõtteavaldus 14. apr. 1938.a. Postimehes: „Rahvas ei jõua riiki kaitsta ainult suurtükkidega, kui puudub see jõud, mida nimetame rahva elavaks jõuks.“

21. saj. esimese kümnendi lõpetanud ülemaailmne majanduskriis on suunanud pilgud riikide egoismile kui võimalikule globaalsele ohule. Ehkki Eesti elab suhteliselt rahulikus piirkonnas, on Läänemere regioonis segadust ikka ära kasutatud piiride nihutamiseks. See oht pole tänagi kadunud. Meie eliidil tuleks rohkem mõelda selle üle, mida J. Uluots nimetas „rahva elavaks jõuks“ ja mida ta hindas kahuritest isegi olulisemaks omariikluse kaitsmisel. Rahva elav jõud on demokraatlike riikide suur eelis. Demokraatliku riigi elanikkond osaleb riigi asjades ja on lojaalne oma riigile ka rasketel aegadel.

Totalitaarsetele rezhiimidele on iseloomulik vastupidine suhtumine; Stalini kurikuulsa ütluse kohaselt – „pole inimest, pole probleemi“.

Demokraatia kui vastutus

Demokraatia teeb atraktiivseks just kodanike osalemisvõimalus riigi asjades. Kahjuks on aga võimulolijatel sageli soov manipuleerida demokraatia hoobadega. Eestis tekib vahel tunne, et seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval oleks justkui veel mõni teine võim, kes sooviks pääseda riiklikusse palgaskaalasse. Demokraatia on väga habras riikluse instrument, mistõttu eliidil tuleb oma soove ohjeldada.

Kuid demokraatia toob õiguste kõrval kaasa ka kohustusi. See oluline tõdemus puudutab ka poliitikuid, kelle teod ei tohiks olla vastuolus nende sõnadega.

Eesti Vabariigi poliitilisel eliidil oli aastatel 1937/1938 võimalus teha kokkuvõtteid tehtust ja anda enesekriitilisi hinnanguid. Advokaat ja poliitik Karl Ferdinand Karlson (1875-1941) kirjutas 1937. a.: „Oleks meil see poliitiline tarkus olnud, poleks meie vajanud ei 12. märtsi 1934, 8. detsembrit 1935, plebistsiiti 1936 ega Rahvuskogu ennast 1937. (Põhiseadus ja Rahvuskogu, 1937). K. F. Karlsoni kombel tasuks meil ehk vaadata aastatel 1991-2010 Eesti Vabariigis tehtule ja mõelda, mida võiks selle kohta enesekriitiliselt öelda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus