21. detsembril 1920 jõustus Eesti Vabariigi esimene Põhiseadus

Eesti riigi oma Põhiseadus. Riigiks olemise üks põhielement on omada Põhiseadust. Eesti peredes võiks kujuneda ka veel üks tore tava: 21. detsembri hommikul võiksid eestimeelsed pered heisata meie riigilipu, sest riigi esimese Põhiseaduse jõustumise päev on igatahes meenutamist väärt. Seda enam, et meie täna kehtiva 1992.a. Põhiseaduse demokraatlikud alused pärinevad meie esimesest Põhiseadusest. 1992.a. Eesti Vabariigi Põhiseaduse väljatöötajad kasutasid just 1920.a. Põhiseaduse teksti selleks lõimematerjaliks uuele tekstile, mida oli vaja muidugi ka riikliku järjepidevuse jaoks, aga ka seetõttu, et 1990ndate alguse vabaduse hinguses oli palju samasugust, nagu tunnetasid meie riigi rajajad. Meie riigi rajajad olid kindlalt veendunud, et nad loovad riiki, mis peab olema kindlasti demokraatlik ja kus meie rahval saab olema hea elada.

Meie üks tuntumaid juriste prof. Artur-Tõeleid Kliimann pühendas meie riigi oluliste sünnidokumentide analüüsile 1933.a. kohe eraldi väikese uurimuse „Üleminekuaja konstitutsionaalseid akte“, rõhutades ta seda, kui oluline on riigi jaoks Põhiseadus ning kui pikk ja keeruline tee on olnud käia selle loomiseni. A.-T.Kliimann tõmbas meie riigi sünni alguse juba 1917.a. aprilli, kui jagati Eesti- ja Liivimaa kubermang ümber rahvuslike piiride järgi. Tartu rahuleping andis meie riigile kinnituse oma piiride suhtes ja parema ülevaate oma kodanikkonnast. Nüüd jäi siis Asutaval Kogul formuleerida riigi toimimise mehhanismi reeglid, mis tuli Põhiseaduse staatusse tõsta. See töö algas ametlikult Asutava Kogu kokkutulemisel 1919.a. Jüripäeval Estonia teatris ning kestis kuni 15. juunini 1920, kui see valitud kogu tunnistas oma töö valminuks. Seejärel oli vaja Põhiseadus avaldada Riigi Teatajas (9. juuli 1920) ja anda rahvale aega riigi Põhiseadusega tutvumiseks ning riigiorganitele aega enda valmispanekuks selle riigi kõige tähtsama seaduse elluviimiseks. Ja siis 21. detsembril 1920 oli aeg nii kaugel, et Eesti Vabariigi kodanikud võisid endale öelda: me elame riigis, millel on oma kehtiv Põhiseadus. Ajaloolastel tasuks lähema kümnendi jooksul veel üle vaadata, mida on võimalik meie arhiividest üles leida, et võiksime meie Põhiseaduse kehtestamise sajandal aastapäeval (21.12.2020) nooremale põlvkonnale selgemalt seletada, mida tähendasid kaasaegsete jaoks meie Põhiseaduse algussõnad: Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus.

1920.a Eesti Vabariigi Põhiseaduse jäävatest väärtustest. Mõistmaks meie riigi esimese Põhiseaduse väärtust, tasuks vahel üle lugeda see tänase eesti kirjakeele kohta veidi arhailise keelekasutusega tekst. Alustades §1, kus kirjas, et „Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes.“ Arvestades tänase maailma keerukust, tuleb meil ehk veel meenutada, et meie riigi rajajad nägid riigi tuleviku probleeme väga pikas perspektiivis ette. Või meenutame seaduse §3, mis fikseeris, et „Eesti riigivõimu ei saa keegi teostada muidu, kui põhiseaduse või põhiseaduse alusel antud seaduste põhjal.“ Ja meenutamaks meie muret oma kultuuri ellujäämise pärast, oli §5 fikseeritud, et „Eesti Vabariigi riigikeeleks on Eesti keel.“ Eesti astus oma Põhiseaduse jõustamisel Euroopa riikide hulgas hoopis uude seisu, sest §6 ütles selgelt: „Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla avalik-õiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest. Seisusi ja seisuslikke tiitleid Eestis ei ole.“ Eesti riigi rajajad tulid ühiskonnast, kus nad said hästi aru, kui oluline on eneseväljenduse vabadus, seetõttu oli ka Põhiseaduse §13 fikseeritud, et „Eestis on vabadus omi mõtteid avaldada sõnas, trükis, kirjas, pildis või kujutuses. Seda vabadust võib kitsendada ainult kõlbluse ja riigi kaitseks.Tsensuuri Eestis ei ole.“ Kuid Põhiseadusse oli sisse kirjutatud ka kindel soov tagada riigis kodanikele sotsiaalsed garantiid. Nii märkis §25, et „Majandusliku elu korraldamine Eestis peab vastama õigluse põhimõtteile, mille sihiks on inimväärilise ülespidamise kindlustamine sellekohaste seaduste läbi, mis käivad harimiseks maa saamise, eluaseme ja töö saamise, samuti omakaitse, tööjõukaitse ning nooruse, vanaduse, töövõimetuse või õnnetuste puhul tarviliku toetuse saamise kohta.“ Eesti Vabariigi Põhiseaduse loojad olid heas mõttes idealistid ja nad uskusid kindlalt sellesse, et eesti rahvas on küps omariiklust kandma. Seetõttu Põhiseaduse §27 fikseeriti, et „Riigivõimu kõrgemaks teostajaks Eestis on rahvas ise oma hääleõiguslikkude kodanikkude näol. Hääleõiguslik on iga kodanik, kes on saanud kakskümmend aastat vanaks ja on olnud vahet pidamata vähemalt ühe aasta Eesti riikkondsuses.“

Omariiklusest ja Põhiseaduse kultuurist. Eesti Vabariigi 1920.a. Põhiseadusel oli tegelikult väga palju väärtusi. Kuid paraku selgusid selle rakendamisel ka probleemid ja need oleks täna viidavad poliitilise kultuuri tasandile. Spetsialistid on seni rõhutanud aga, et 1920. aasta põhiseaduse nõrgaks küljeks on peetud vähest tasakaalustatust võimude vahel. Seadusandlikku võimu esindava Riigikogu volitused olid väga laiad, mis tingis täitevvõimu nõrkuse. Sisuliselt tõi see kaasa seadusandliku võimu liigse kontrolli täitevvõimu üle. Huvitav on täna lugeda meie Põhiseaduse sünni juures olnud meeste arvamusi. Konstantin Päts, esinedes 19. veebruaril 1937.a. Rahvuskogu avaistungil, meenutas ka 1920.a. Põhiseaduse sünnilugu ja nentis enesekriitiliselt, et ...„meie Põhiseadus tehti ajal, kui kindlaid suundi riigi valitsemises veel ei olnud, kui alles olime võõra võimu alt välja pääsnud, kui meie paremad pojad alles riigi iseseisvust väerinnal kaitsid ja kui rutuga kokku tuldi, et Põhiseaduse abil riiki korraldada, siis tegutseti ainult teoreetilistel alustel, mis koolitarkusest olime kaasa võtnud...“ Konstantin Pätsi seletus on tegelikult omaks võetud nii meie ajaloolaste kui õigusajaloolaste poolt, kuid vahel vaadates meie tänaseid probleeme meie poliitikas tundub, et tasuks tähelepanelikult üle lugeda ka mõnede teiste juhtivate juristide seisukohad, mis viitavad hoopis sügavamatele probleemidele meie kultuuris.

Poliitilisest kultuurist Eestis 21. sajandil. Mõeldes 21. detsembril 2010 meie riigi Põhiseadusele, mida ikka ja jälle püütakse meil aeg-ajalt ühe või teise seltskonna poolt „hakata parandama“, siis soovitaks üle lugeda samuti meie väga tuntud juristi Karl Ferdinand Karlsoni (1875—1941) mõtte samuti aastast 1937, kus ta viitab aga hoopis millelegi igavikulisemale. Nimelt kirjutas K. F. Karlson, et „oleks meil see poliitiline tarkus olnud (see tähendab et kriisi põhjus polnud vaid Põhiseaduse vead! – P.J.), poleks meie vajanud ei 12. märtsi 1934, 8. detsembrit 1935, plebistsiiti 1936 ega Rahvuskogu ennast 1937. Meie demokraatias on veel liialt palju hotentotlikku: hea on, kui mina sinu ära söön, halb aga, kui sa minu nahka paned. Aga ei suudeta ju omandada demokraatia sügavat tuuma kahe aastakümne kestel, milleks inglane vajas tuhat aastat ja mida ei omandanud iialgi Kreeka, kõigest oma geniaalsusest hoolimata.“ 21. detsembril tasuks meie poliitikutel nende K. F. Karlsoni sõnade üle kindlasti mõelda, kui palju oleme meile antud uue kahe kümnendi jooksul meie poliitikas saanud targemaks-intelligentsemaks või kordame oma eelkäijate vigu endiselt... Aga sel juhul vaid uue Põhiseaduse tekstiga — seda vana kultuurilist viga ravida ei saa...

Märkmed: