Kommentaar: Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva puhul
Arvamus 07 Mar 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Läänemere idakalda riikide iseseisvus on umbes samas vanusejärgus. Ainult Soome on saanud seda nautida ilma okupatsioonita. Balti riikide ajaloost rebiti vahepeal pool sajandit välja ja löödi sügavaid haavu rahva hinge; mõjutati ka mentaliteeti ja põhjustati suuri inimhävinguid, mille jäljed veel niipea ei kao.

Eesti vabaduse aeg on nagunii tükeldatud. Riik sai vaevalt täiskasvanuks, 22 aasta vanuseks, kui algas enam kui kaks korda pikem okupatsiooniperiood, mis ohustas põlvkondade järjepidevust. 1991. a. taastatud Eesti Vabariigis esindasid seda suhteliselt vähesed pagulaste nooremast põlvkonnast. On tekkinud lõhe järjepidevuse mäletajate ja vahepealse ajupesu läbinute vahel. Kommunistlik minevik tundub paljudele ikka väga süütu ajajärguna; ei anta endale aru, millist vägivalda see põhjustas pea igas eesti peres: riigi hävitamine, küüditamised, lõhutud pered, kommunistlik ideoloogia jms.

Praegune Eesti on võrreldav kasulapsega, kelle vanemad püüavad katta oma häbi vanavanemate kritiseerimisega, kes ei olevat olnud põrmugi paremad. See on osalt vanade tegelaste uus teismelisus, sest taasvabanemisest on möödunud ainult 16-17 aastat. Uues nooruses, mida varsti pidurdab vanus, on neil aga tähtis hoolitseda selle eest, et päris uued noored, kelle jaoks see kõik on kauge ajalugu ja kes ei suuda veel poliitilisi otsustusi teha, saaksid sümpaatsema pildi nende tegevusest.

Nii häbenevad mitmed oma varasemat maailmavaadet avalikult tunnistada, sest see kahjustaks nende mainet. Katsutakse isegi seostada igasugust rahvuslust natside kuritegudega. Antirahvuslastele tuleks soovitada rohkem lugupidamist eesti rahva vastu. Nende retoorika meenutab stalinistide võitlust kodanliku natsionalismi säilmetega.

Olen saanud inspiratsiooni majandusteadlase Uno Mereste ilmuvatest mälestustest. Ta leiab, et teatud küsimustele vastuste otsimine, millega ajaloosotsioloogias on tegeldud, on andnud alati enam-vähem ühesuguse tulemuse: minevik pole olnud kunagi nii ilus, nagu ta tagantjärele-unistustes tundub, ja tulevik pole kunagi nii ilusaks või just selles mõttes ilusaks kujunenud, nagu seda eelunistustes kujutleti. Vajame nii oleviku- kui tulevikuraskuste ületamiseks praegu eelkõige usku oma elujõusse, mis kipub mõnedel musta mure sisse vahel ka ära uppuma.

Meenutada võiks veneaegset ütlust: „Oleme kõik üle elanud, elame üle ka kommunismi!“ Seda ajal, mil kõik infokanalid jutlustasid kommunismile jõudmise paratamatust ja sellealastest edusammudest. Ülalmainitu mõjus aga inimestele julgustavalt ja nende vastupanutahet virgutavalt. Ehkki pikki aastaid nn sotsialismileer aina laienes, osutus see ütlus siiski prohvetlikuks.

Ajaloo kestel on Eesti ala samaaegselt olnud erinevate võimude valitsemise tallermaaks. Tallinnas oli eriseisund Toompea ja all-linna vahel. Praegu valitseb Toompeal peaminister Ansip, all-linnas ja eeslinnades aga „bürgermeister“ Savisaar. Igal oma õukond, aumärgid jms. Neil on isegi erinev välispoliitika. Pronksmehe teisaldamist pidas Tallinna linnavõim oma suveräänsuse rikkumiseks. Linnavolikogus mõistis üks kohaliku valitsuspartei venelasest esindaja „meie pronksmehe“ kõrvaldamise hukka. On ka juba oma vabadussammas.

See ei tule kasuks Eesti Vabariigi 90-aastasele iseseisvusele, millist sünnipäeva Tallinna linnriigi peamees seni ignoreeris ja mis iseloomustab tema suhtumist Eesti Vabariiki. Raskuste võitmise võtme kohta ütleb aga marssal Mannerheim: „Õpetussõnad, mis ma tahaksin jätta tulevaste põlvede teadvusesse, on järgmised: lahkhelid omade vahel tabavad valusamini kui vaenlase mõõk, ja sisetülid avavad ukse sissetungijale.“

Ilma tulevikulootuseta on raske elada olevikus. Meie eksistentsil peab olema eesmärk, mille poole püüdlemiseks on vajalikud ka illusioonid. Eestil on kõigest hoolimata olnud palju õnne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus