Valimiseelses teledebatis küsis Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves president Rüütlilt, mis on Eesti sõnum Euroopale ja maailmale. Presidendi vastuses oli pikk jutt plaanidest ja uuringutest. Kuid mis on siis ikka Eesti sõnum, ei jätnud Ilves teda rahule.

Fakt on, et viimased viis aastat Eestil ei ole olnud sõnumit, mis märgistaks Eestit ja näitaks suunda, mille esireas ta oli eelmised 10 aastat. Balti sõnumi võttis ilma erilise pingutuseta üle Läti president Vaira Vike-Freiberga. Ta on teinud tublit tööd ja on väärikas Lennart Meri järglane. Eestis on seevastu olnud stagnaaeg. Majanduses on aga olnud kiire areng ja seda kiidetakse igal pool „balti tiigrina“. Kuid see ei sõltunud (tänu taevale) mitte Eesti valitsejatest/poliitikutest, vaid eelmisest kümnest aastast, mil lasti turumajandusel vabalt tegutseda.

Arusaadavalt võib mõni öelda Rüütli kaitseks, et vahel on pausi vaja hingetõmbeks, aga — viis aastat!? Selle aja jooksul langes Eesti välja maailma huviorbiidist. Liitumised NATO ja Euroopa Liiduga olid varasema 10 aasta tulemus. Arvestades, et Eesti on väikeriik ja silmas pidades tema idanaabri kentsakust, peab Eesti nii nähtavalt kui kuuldavalt praeguses maailmas tegutsema. Seda on vaja eesti rahva turvatundeks. Võtame näitena vaid Soome! Peame tänama Läti presidenti, kes nii osavalt teatepulga haaras.

Nüüd on siis Eesti sõnumiks president Toomas Hendrik Ilves. Tõenäoliselt saab ta pärandiks ka Balti sõnumi mantli, sest Leedu president Valdas Adamkus ei ole suutnud seda kanda ja Läti presidendi ametiaeg lõpeb järgmisel aastal. Kõik kolm on nn välisbaltlased.

Lennart Meri, president Vike-Freiberga, ja kahtlemata Ilves on tõestanud, mida suudavad lääne orientatsiooniga väikeriikide juhid saavutada globaliseeruvas maailmas. Tervitades uut presidenti kinnitasid europarlamendi tegelased koguni, et Ilvest võis oodata Brüsselis veelgi kõrgem koht.

Ei maksa kohe Savisaare liimile minna ja öelda, et Ilvese õige koht Eesti jaoks olevat Brüsselis. Tavaliselt saadavad iga riigi juhtivpoliitikud oma konkurendid maalt välja! Ilvest on just nüüd vaja Eesti poliitilises kultuuris, mis viimased paar aastat on hakanud kalduma ida poole ja paljud „endised“ on püüdnud õigustada oma nõukogude-aegset tegevust.

Nii tuleb president Ilvesel väga pingerikas aasta. Kui riigikogu valimised märtsis toovad pukki teda oponeerinud erakonnad, võib tal üldse olla üsna raske ametiaeg. Ta võitis valijatekogus napilt, kuid demokraatias on tähtis, et ta võitis — punkt! Valijaiks olid poliitikud, kusjuures paljud vallavolikogud olid juba eelnevalt „töödeldud“ Savisaar/Reiljani tandemi poolt.

Eesti rahvas oli aga teist meelt. Rahvaküsitluste taustal oli Ilvesel eesti elanike seas 2/3-line poolehoid — 62—70%. Eesti rahvusest elanike seas oli see 85%. Riigikogus sai ta 64 häält 101-st. Ametlikult ei ole presidendil eriti palju võimu, kuid me oleme juba kogenud, et tema mõju oleneb temast endast nii eesti rahva hulgas kui välismaal. Uus president räägib mitut keelt ja ta on tuntud nii Brüsselis kui Washingtonis. See on kõik suureks kasuks Eestile.

Kuid ega Ilvese oponendid maga! Kindlasti hauvad nad plaane, kuidas võita märtsivalimisi. Reiljan juba otsis omade hulgast „reetureid“. Savisaar oli siiski veel vait, sest tema suust oli tulnud vägagi ebademokraatlikult häälestatud väide, et valitakse kodurahu ja vägivalla vahel! Teame ju, mida ta selle all mõtles.

Savisaar/Reiljan pakkusid ka välja oma „analüüsi“, et tulemus oli mitte nende, vaid meedia „süü“. Ei ole sugugi sellega päri. Vaba meedia on ühiskonna valvekoer ja selle suukorvistamine on esimene diktatuuri tunnus.

Pigem peaks esmajoones süüdistama poliitiku enda suud, mida ajakirjanik tsiteerib. Meediat süüdistatakse igas demokraatlikus riigis, olenedes sellest, kes võidab ja kes kaotab rahva ees. Meedia mittesüüdistamine on ohutunnus!

Eesti meedial on palju probleeme, kuid see on teine teema. Samas on lahendamata sületäis väga tõsiseid argumente, mis nüüd kestavad edasi ja langevad president Ilvese kaela. Ja need suunatakse Kadriorgu kuni järgmise märtsini. Neid on liiga palju, et siin kirjeldada. Alustada võiks ju pronksmehe ja sellest olenevaga.

Samuti on oodata huvitavaid „sõnavõtte“ Venemaalt. Vaevalt sai Ilves valitud, kui riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatshov „süüdistas“ uut riigipead radikaalsuses. Toome ära tema „ajaloolised“ sõnad: „Ilves on alati olnud Vene-Eesti suhetes radikaalsete vaadetega; olles pärit USA-st, pole ta kunagi tunnistanud fakti Eesti juriidilisest astumisest Nõukogude Liidu koosseisu. Jääme lootma, et oma uues ametis käsitleb ta ajaloofakte ettevaatlikumalt ning tegutseb lähtudes kaasaegsete Vene-Eesti suhete huvidest.“ Seda tuleb võtta ähvardusena. Venemaa verivärske sõjaline doktriin annab talle õiguse „kaitsta oma kodanike õigusi välismaal“.

President Ilvesel oli õigus, kui ta teledebatis soovitas Venemaaga suhelda mitte otse, vaid läbi Euroopa Liidu. Otsesuhted ei ole andnud tulemusi.

Ei usu, et Ilves jäetakse rahule nii sise- kui idapoolses välispoliitikas. Võitlus Eesti tuleviku eest vajab sihikindlat poliitikat ja tugevaid närve. Selleks on uus president võimeline.

Lahates valimiskampaaniat kommenteeris Evi Arujärv (EPL 29.09), et selles „vastandusid ida ja lääs, kommunism ja rahvuslus, paigalseis ja areng, tagurlus ja edumeelsus, moraalne allakäik ja kõlbeline puhtus“. See on õige analüüs, ja võitlus kestab. Tuleb aeg, kus üks pool võidab. Kompromissid on siin peaaegu võimatud.

Margit Sutrop (EPL 26.09) kirjutas, et tegelikult kujunes „kõige määravamaks sündmuseks kogu valimisvõitluses Keskerakonna ja Rahvaliidu koostööleping, mille garandiks kuulutati ametis olev president Arnold Rüütel. Sellega hävitati Rüütli võimalus olla kogu rahva president. Muutudes kahe partei pantvangiks, kahjustas Rüütel tugevalt presidendiinstitutsiooni mainet. Kuna Rüütel ei mõistnud hukka oma nime sellist kasutamist, kadus paljude inimeste usk tema sõltumatusse ja erapooletusse. Paljudele meenus, kuidas president jagas viimasel iseseisvuspäeval ordeneid neile, kes olid rebinud maha sinimustvalge lipu või teeninud kannuseid okupatsioonivõimult.

Lepingu välispoliitikat puudutavad punktid näitasid, et allakirjutanud parteide võimule tulles on Eestil reaalne oht kaotada iseseisvus ja muutuda Venemaa vasalliks. Suur osa rahvast mõistis korraga, mis on kaalul“.

Ei ole paremat kohta punkti panemiseks. Ülaltooduga on selge, mis on kaalul nii Kadrioru kui Toompea poliitikas kui ka riigikogu valimistel märtsis.

Ei ole kerge olla iseseisva, demokraatliku Eesti Vabariigi president. Ei ole kerge olla „balti tiiger“, osaleda väärikalt, avalikult ja kindlameelselt läänemaailma poliitikas, olla NATO-s ja Euroopa Liidus, sest neis peitub vaba, iseseisva ja demokraatliku Eesti tulevik. Eesti rahvas mõistis, mis oli kaalul.

Soovime president Toomas Hendrik Ilvesele jõudu ja edu. Sest tema teab, mis on Eesti sõnum.

Märkmed: