Kommentaar: Eesti riik ja tema riiklikud tüvitekstid (2)
Arvamus 04 Apr 2008 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
(Algus Eesti Elus # 13)

Eestimaa kubermangu esindus ja valitsemisorganite struktuur

Vene impeeriumis oli autonoomse Eestimaa kubermangu kõrgeim esinduskogu ning otsustav ja korraldav organ maanõukogu, mille avaistung toimus 14. juulil 1917 Tallinnas. Maanõukogu moodustati maakondade ja linnade valitud saadikuist arvestusega, et iga 20.000 elaniku kohta oleks üks saadik.

Maanõukogu valimise seadus nägi ette, et väiksemad linnadki said saata nõukogusse oma saadiku.

Kliimanni arvates täitis maanõukogu esmajoones parlamentlikke funktsioone ühekoja süsteemis. Maanõukogu valis oma täidesaatvaks organiks Eestimaa kubermangu maavalitsuse, kes kollegiaalse asutusena teostas administratiivseid funktsioone.

Eestimaa kubermangu kohaliku halduse struktuur

Kogu maa haldus oli rajatud detsentralisatsiooni printsiibile. Eestimaa kubermang jagunes väiksemateks autonoomseteks haldusühikuteks: linnad, maakonnad, vallad, alevid. Igal ühikul oli oma nõukogu ning täitevorganiks valitsus. Nii nõukogud kui valitsused tegutsesid kollegiaalsete asutistena. Nende vahekord oli rajatud dualismi printsiibile, st üks ei sõltunud teisest ei poliitiliselt ega juriidiliselt.

Maa haldustegevus allus kohtulikule kontrollile. Niihästi riiklikes huvides protestid kui kodanike kaebused otsustati halduskohtu korras. Nii rakendus Kliimanni arvates Eestimaa kubermangu haldustegevuses 1917. a. õiguspärasuse printsiip täies ulatuses.

Riikliku iseseisvuse sünd – esimesest eelkonstitutsioonist teiseni

Administratiivse autonoomia periood kestis Eestis kuni kommunistliku riigipöördeni Venemaal. Sealsete kiiresti arenenud poliitiliste sündmuste survel kuulutas maanõukogu end 28. novembril 1917 kõrgeima võimu kandjaks endise Eestimaa kubermangu territooriumil.

Kliimann kirjutas a. 1935, et 28. november 1917 on Eesti rahvusliku elu suurim pöördepäev. See päev on Eesti riikliku iseseisvuse päev, kuna just sellest päevast asendas senist maa administratiivset (kogukondlikku) iseseisvust riiklik iseseisvus. Sel päeval loodi Kliimanni arvates Eesti rahvusriiklusele normatiivne alus.

Samuti luges Kliimann kõnealust otsust Eesti kui iseseisva riigi esimeseks riigiaktiks ja ühtlasi Eesti riigi esimeseks eelkonstitutsiooniks. Viimane konstrueeris: kõrgemad riigivõimuorganid (kuni riigivormi lõpliku määramiseni tunnistada maanõukogu ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis); sättis kõrgemate organite (seadusandlike ja täidesaatvate) võimuvahekorra; määras kindlaks kõrgema võimu käsitsemise alused. See esimene põhiseaduslik akt sai ühtlasi kõrgematele riiklikele organitele töökavaks.

Tekkis vajadus end seadusandlikult distantseerida Venemaal toimuvast. Sellepärast määratles maanõukogu, et „igasugused määrused, käsud ja dekreedid, tulgu nad kelle poolt tahes“, kehtivad ainult siis, kui maanõukogu on nad sanktsioneerinud. See otsus tähendas ühtlasi, et päevakorda kerkis tulevase EV seadusandliku süsteemi küsimus. Mitte enam kõik Vene seadusandliku võimu vastuvõetud aktid ei hakanud kehtima endise Eestimaa kubermangu territooriumil, vaid ainult need, mis Tallinnas heaks kiideti.

Uue riigi riigivormi küsimus

28. novembril 1917 ei määratletud veel iseseisva Eesti riigi riigivormi. See ülesanne jäeti demokraatlikel põhimõtetel koostatava valimisseaduse alusel kokku astuva Asutava Kogu hoolde.

1917. a. polnud Eesti poliitikutel ja juristidel veel selge, kas jäädakse edaspidi täiesti iseseisvaks riigiks või, nagu Kliimann väljendas, „astutakse Suur-Vene ühendriiki autonoomse vabariigina“. Kuid provisoorselt korraldas eelkonstitutsioon Eesti riiki parlamentaarse vabariigi põhimõttel. Kõige olulisemad riigiõiguslikud muudatused senises õiguslikus korras sisaldusid selles, et endised kõrgemad administratiivsed (kogukondlikud) organid – maanõukogu ja maavalitsus – varustati riigiorganite võimuga.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus