Tüvitekstid on meie sõnapruugis uus sõna, kuigi selle tüvi väga vana. Puutüvi ju meil kõigil silme ees kui midagi olulist. Sellest kasvavad oksad välja, moodustades puule ilusa krooni.

Tüve vigastades kaotame selle ilusa krooni ja võime kaotada ka puu. Geneetikas räägitakse tüvirakkudest, milles sisaldub palju sellist pärilikku informatsiooni, mis võimaldab vajaduse korral taastada inimest. Riigi puhul on paslik rääkida riiklikest tüvitekstidest, millesse on kodeeritud selle riigi põhiolemuse tähtsat infot. Riigi tüvitekstide juurde tagasipöördumine annab meile lootust jõuda kõige olulisemate põhimõtete mõistmise juurde, mis selle riigi ja rahva eksistentsiks on olulised. Riigi sündi võib võrrelda lapse kasvamisega. Enne lapse sündi kulub aega ja hoolt, mis eemaltvaatajale jääb ehk märkamata. Kui laps sünnib siia ilma, algab ta elu iseseisva inimesena, ta saab nime ja hakkab suhtlema oma kogukonnaga ja väljaspool.

Võrreldes riigi ja lapse arengut, võib täheldada, et mõlema elu võib kujuneda ka lühikeseks. Sel juhul kaotavad kõik pingutused oma tähtsuse. Vastupidisel juhul aga – kui vastsündinu (nagu ka riik) areneb elujõuliseks, omandavad kõik eelnenud sammud olulise tähenduse.

Seetõttu saame ka Eesti Vabariigi sünniloos eristada mitmeid olulisi hetki, mis fikseeriti Eesti riiklikesse tüvitekstidesse. Eesti Vabariigi tähtpäevadel tasub neid tüvitekste meenutada ja meenutada neid, kes on mõnele riiklikult üliolulisele hetkele kaasa aidanud.

Kui saame vabalt oma ajaloo üle arutleda, siis muutub meie oma riigi ajalugu meile ka lähedasemaks, mõistetavamaks ja inimlikumaks. Seetõttu ei tasu suhtuda skepsisega väitesse, et iga põlvkond peab kirjutama endale ajaloo uuesti. Ajaloo uuestikirjutamisega positiivses mõttes avardub ja muutub vaatenurk olnule ja tekib uut võrdlusmaterjali, tänu millele näeme oma ajalugu laiemal foonil ja ehk just uuele põlvkonnale selgemalt. Siis oskame ka oma esiisade samme ehk õiglasemalt ja laiemalt hinnata.

Eesti riikliku korralduse ajaloo kirjutamisel on alati põhjust tagasi minna Eesti iseseisvuse tekke ja kujunemise juurde.

Esimese tõsise teoreetilise artikli sel teemal avaldas 1935. a. Tartu ülikooli (TÜ) administratiivõiguse ja -protsessi erakorraline professor Artur-Tõeleid Kliimann (1899-1941) pealkirjaga „Eesti iseseisvuse areng“ (Õigus, 1935 nr 2). Vaadakem meie riikluse ajalugu läbi tema prisma.

Kogukondlik iseseisvus (administratiivne autonoomia)

Kliimann (nagu ka teised TÜ juhtivad juuraprofessorid Jüri Uluots ja Ants Piip) väitis, et Eesti maa ja rahvas on läbi elanud oma iseseisvuse arengu mitu astet ning Eesti evis oma õigusliku elu korraldamises teatavat iseseisvust juba enne riiklikku iseseisvust. Seetõttu väitis Kliimann, et Eesti riikliku iseseisvuse ajastule eelnes maa kogukondliku iseseisvuse ehk administratiivse autonoomia ajastu. Ajalooliseks pöördeks omariiklusele liikumise loos sai 30. märts (12. aprill) 1917, kui varsti pärast kodanlikku riigipööret avaldas Vene Ajutine Valitsus dekreedi, mis andis Eestimaale üsna avara autonoomia. Ajutise Valitsuse dekreet „Eestimaa kubermangu administratiivsest valitsemisest ja omavalitsuse ajutisest korraldusest“ ja 22. juuni (5. juuli) 1917. a. määrus selle dekreedi elluviimise kohta lõid eestlaste maast kindlapiirilise haldusühiku.

Tegemist oli riigikorralduslikult ja -õiguslikult üliolulise aktiga, sest just siin loodi alused tulevase Eesti Vabariigi kui rahvusriigi ühe olulise elemendi – riigi territooriumi – esialgse defineerimiseni. Uuesti defineeritud Eestimaa kubermangu pindalaks sai nüüd varasem Eestimaa kubermang, sellele territooriumile tuli juurde varasema Liivimaa kubermangu põhjapoolsem osa (Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saare maakonnad).

Eesti tulevase riikluse seisukohalt oli ülioluline, et sellisel kujul selle Vene impeeriumi haldusühiku (Eestimaa kubermangu) piirid ühtisid kõige paremini eesti rahvusterviku piiridega (Kliimanni väljend). Seega Venemaa Ajutise Valitsuse ülalmainitud dekreet ja selle kohaldamise määrus lõid uued eeldused riikliku iseseisvuse konstrueerimiseks vajaliku kolme elemendi (territoorium, rahvas, reaalne võim territooriumil) osas.

Uue Eestimaa kubermangu näol oli olemas territoorium, mis oli Vene impeeriumi legaalsete riigiorganite loodud (omas sellisel kujul ka rahvusvaheliselt vajalikku legitimatsiooni). Teiseks, sellel uuel territooriumil oli rahvas, kellest enamiku moodustasid eestlased (seega tekkis väga soodne võimalus Eestimaa kubermangu defineerimiseks rahvusliku territooriumi, eestlaste maa tähenduses).

Selline rahvuslik koosseis Eestimaa kubermangu territooriumil võimaldas suurema vaidluseta saavutada rahvusvaheliselt eestlastele kui tulevase Eesti rahvusriigi põhirahvusele ehk tiitlirahvusele vajalikku legitimatsiooni.

Kõige keerulisem oli olukord reaalse võimuga. Eestimaa kubermang võis määrustega sättida kodanike omavahelist suhtlemist ning nende käibimist riigi ja kogukonna organitega. Määruste abil võis Eestimaa kubermang oma territooriumil korraldada oma maa maksundust ja kodanike majanduslikke kohustusi oma kogukonna hüvanguks.

Vene riigivõimu tõrjumine

Määruste kaudu (määrusandlikul teel – Kliimann) võis tollane Eestimaa kubermang asutada ameteid ja asutusi ning juhtida oma ametkondade tegevust.

Kliimanni arvates oli Vene riigivõim Eesti alal 1917 „kõigilt kogukondlikelt haldusaladelt täiesti välja tõrjutud“. Oli kujunenud olukord, kus sai rääkida Eesti maast ja rahvast kui omapärasest autonoomsest korporatsioonist, kes vähemalt haldusküsimustes avaldas oma, aga mitte enam Vene keskvalitsuse tahet.

Vene keskvalitsuse huve sai keskvõim kaitsta halduskohtu kaudu Eesti kubermangu vastavate otsuste protestimisel. Kliimann toetas 1935. a. Eugen Maddisoni varasemat arvamust, et siin oli võimalik kõnelda maa ja rahva iseseisvusest halduslikus (administratiivses) ehk kogukondlikus mõttes. Kuid arvestades Eesti riikliku iseseisvuse eelduste ajaloolise märgistamise vajadust, tõusetub eriti päevakorrale Eesti seadusandliku süsteemi küsimus.

Eestil ei saanud kuni riikliku iseseisvuse saavutamiseni olla oma seadusandlikku süsteemi.

Tõsi, Vene impeeriumi keisrid aktsepteerisid aastatel 1710-1881 Balti erikorda. Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudel oli säilinud ka rahvusvahelistele lepingutele toetuv staatus, mis võimaldas vanade seaduste püsimist nende kubermangude territooriumil, mis mujal Vene impeeriumis ei olnud kunagi kehtinud. Kuid administratiivne autonoomia erines riiklikust iseseisvusest selle poolest, et Eesti põhiseaduseks oli ikka Vene impeeriumi põhiseadus ja keisririigi seadusandja oli ühtlasi Eesti seadusandja.

Seetõttu evis Eesti riiklikku teotsemisvabadust väljaspool kogukondlikku autonoomiat vaid sedavõrd kuivõrd talle seda võimaldasid Vene impeeriumi kõrgemad riigiaktid.

Rahvas sai võimaluse teostada oma poliitilisi õigusi, valides esindajaid maakondade valimiskogudesse ja linnanõunikke, kes teises astmes omakorda valisid maanõukogu liikmeid. Hääleõiguslikud olid kõik Eestimaa kubermangu territooriumil elavad vähemalt 20aastased Venemaa kodanikud.

Vahelüliks Vene riigivalitsuse ja kogukondliku Eesti vahel oli Ajutise Valitsuse kubermangukomissar Jaan Poska, kelle juures tegutses kaks abikomissari.
(Järgneb)

Märkmed: