See pealkiri pärineb Lydia Koidula luuletusest „Õpetus“, kus meenutatakse, et eestlased on ohanud kaua rasketes orjapaeltes. Teame, et ränkades köidikutes tuli eestlastel vaevelda mitmel korral ka pärast Koidula päevi, aga nüüd on meie riik taas vaba.

Tähtpäevadel on põhjust avada silmad, vaadata tagasi ja häälestada end ajaloo lainele. Täna meenutame 20. augustit 1991, mil Eesti vabanes nõukogude okupatsiooni orjapaeltest. Eesti iseseisvuse taastamine toimus õnneks ohvrite ja verevalamiseta.

Järgnenud 15 aastat on olnud edukad, isegi põnevad, aga ka rasked ja vastuolulised. Neile ühest hinnangut anda on võimatu.

Muutunud Kapa-Kohila

Keegi tõi mulle Eestist CD arvukate fotodega kodupaigast Kohilast. Sellestsamast Kapa-Kohilast, mida peetakse ilmetu maa-asula võrdumiks ja isegi väljamõeldud aleviks. (Tegelikult on Kohilas Kapa männik, mis talle rahva suus ongi sellise nime andnud ja Kapa-Kohila nime kandis omal ajal ka sealne raudteejaam.)

Nende fotode uurimine oli silmiavav kogemus. Kui Eestis poleks viimase 15 aasta jooksul ka mitte midagi muud paremaks läinud, siis ainuüksi Kohila areng väärib imetlust. Korrastatud vallamaja, imposantne uus sild, renoveeritud elamud ja Tohisoo mõis, uued ehitised, haljastus jne. Ilmetu halli punamonumendi asemele on vallamaja ette püstitatud pronkssõdur, aga mitte punamundris, vaid Eesti vabadussõdalane...

Eesti ilu ja võlu

Eestist naasnud kiidavad Tallinna, kus vana ja uus on kenasti kokku sobitatud, aga nagu selles lehes olevast Üllas Linderi kirjutisest selgub, võib igal pool mujalgi Eestis suurepäraselt elada. Maal lähevad asjad järjest paremaks, nagu selgub Jaanus Dalbergi tänasest artiklist.

Looduskaunid kohad, turismitalud, mida ettevõtlikud eestlased on kujundanud meeldivateks ja ainulaadseteks puhkepaikadeks, korrastatud mõisahooned ja ajaloolised mälestised ning suurepärane toit — need kõik meelitavad Eestisse arvukalt külalisi ja uudistajaid. Muidugi on 1,4 miljoni elanikuga Eesti väga väike riik ega saa olla maailma naba, mida kõik peaksid teadma ja imetlema. Aga siin Kanadaski on rõõmustavalt palju neid, kes midagi Eestist teavad või on kuulnud.

Eesti muljetavaldavad edusammud ja ka äsjane uudis, et ta on vabadusastmelt esimene riik maailmas, peaksid meisse sisendama uhkust.

Kui vabadus tuli

Taasiseseisvumise eelsed sündmused võib jagada ajaliselt kahte järku: 1987. a. septembrist kuni novembrini 1989 ja sealt edasi kuni augustini 1991. Esimesel etapil oli püüdeks teatava autonoomia saavutamine; teisel aga juba lõplikuks eesmärgiks täielik iseseisvus.

Esimese perioodi üks tipphetki oli 16. november 1988, kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni.

Aga siis tulid üksteise järel Hirvepark, Balti kett, ja lõpuks 20. august 1991 — Eesti taasiseseisvumine. Need, kes seisid 620 km pikkuses, kaht miljonit inimest ühendavas Balti ketis, ei unusta mitte kunagi selle „elektriseerivat“ mõju. See inimahel, mida on meie eeskujul maailmas hiljemgi korratud, demonstreeris paremini kui miski muu baltlaste vabaduseiha.

Ebaõnnestunud vene augustiputshi segast aega ära kasutades võttis Eesti Ülemnõukogu poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel 20. augustil 1991 vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse ja Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamise kohta. Esimese välisriigina taastunnustas Eestit 22. augustil Island, 1991. a lõpuks aga juba ligi 100 riiki. Sama aasta 17. septembril võeti Eesti ÜRO liikmeks.

Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi saadikuid koondav Põhiseaduslik Assamblee töötas välja uue põhiseaduse, mis kiideti 28. juunil 1992 rahvahääletusel heaks ja jõustus 3. juulil 1992.

7. oktoobril 1992 võttis Riigikogu vastu deklaratsiooni põhiseadusliku riigivõimu taastamise kohta. Deklareeriti praeguse Eesti Vabariigi õiguslik samasus 24. veebruaril 1918 väljakuulutatud Eesti Vabariigiga. Riigikogu avaldas tänu riikidele, mis olid tunnustanud okupatsiooni ajal Eesti Vabariiki de iure. Samal päeval lõpetas EV valitsus eksiilis oma tegevuse. Eesti saavutas taasiseseisvumisega ning Euroopa Liidu ja NATO liikmena endale uue koha maailmas.

•••
Nagu ülaltoodust nähtub, oli Eesti taasiseseisvumine suuresti rahvusliku leppe ja ühise keele leidmise tulemus.

Sellist koostöövaimu pole kahjuks tänasel Eesti poliitilisel maastikul palju märgata. Punast mentaliteeti ja üksteisele jala tahapanemist esineb ikka veel ning poliitilist aumehelikkust on kahetsusväärselt vähe .... aga see pole pidupäeva jutt.

Märkmed: