Tavapäraselt kujutletakse Euroopat rahuliku piirkonnana, kus kõike tehakse tasa ja targu; kus ammused traditsioonid siluvad vastuolusid; kus kõik voolab väljakujunenud rada pidi, kui mõned harvad konfliktid välja arvata.

See mulje on ilmselt petlik, sest Euroopa on praegu küll kõike muud kui rahulik. Põhjus on vana maailma riike ühendavas Euroopa Liidus (EL), mis on paljude vaatlejate ja poliitikute hinnangul praegu sügavas kriisis. Küsimus on, kas sellest leitakse kõiki riike ja rahvaid rahuldav kompromiss-väljapääs.

Sünged pilved Euroopa kohal

Briti eksvälisminister Jack Straw ütles mõni aeg tagasi BBC-le käesoleva olukorra iseloomustuseks: „Kriisid võivad muutuda hävinguks, kui te midagi nende vastu ette ei võta või muutuda ka hoopis uuteks võimalusteks.“

Praegune Euroopa kriis on sügav ja mitmepalgeline; kahtlane, kas ta mingeid uusi võimalusi ja väljundeid pakub.

Kõigepealt — EL-i põhiseadusleppe läbikukkumine aasta tagasi Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumitel andis märku usaldamatusest EL-i ja selle institutsioonide, aga ka ühenduse poliitika vastu üldiselt. Lisaks põrmustas see põhiseadusleppe heakskiitmise väljavaated. Sellest shokist pole siiani toibutud. Alusdokumendi puudumine on omakorda pannud vägeva euroliidu paigal tammuma.

16. juunil toimunud ülemkogul ei jõudnud EL-i riigijuhid põhiseadusleppe osas kokkuleppele ning lükkasid otsustamise 2008. või isegi 2009. aastasse.

Juulis EL-i eesistujamaaks saav Soome hakkab koostama raportit, mille abil põhiseadust päästa; seda asub omakorda viimistlema järgmine eesistujamaa, Saksamaa.

Teiseks — Prantsusmaa kannatab kroonilise või isegi paranoilise kahtluse all näha kõikjal ja kõiges anglosaksi vandenõud.

Kolmandaks tekitab probleeme EL-i edasine laienemine. 
 
Neljandaks kriisi ilminguks on EL-i liikmesriikide jagunemine kahte leeri: ühel pool liberaalsed, vabaturumajanduslikud maad (Suurbritannia, Slovakkia ja Baltimaad) ning teisalt korporatiivsed protektsionistlikud riigid (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Kreeka). Muidugi on ka vahepealseid riike.

Eesti ei kõhkle

Kui paljud kahtlevad EL-i põhiseadusleppe vajalikkuses ja seisavad sellele vastu, kiitis Eesti Riigikogu dokumendi üksmeelselt heaks (ainult üks rahvaasemik hääletaski vastu). Küsimus on, kui paljud parlamendiliikmed on selle mammut-dokumendiga võtnud vaevaks tutvuda või kui põhjalikult. Ja mis oli ratifitseerimise mõte, kui praeguses olukorras seda dokumenti nagunii lõplikult vastu ei saa võtta?

Tallinna ülikooli emeriitprofessor Mati Hint imestab 18. mai Maalehes ilmunud arvamusloos „Mis piitsaga jäi pooleli, võib präänikuga korda minna“, avaliku väitluse pinnalisuse üle Eesti eesmärkidest Euroopa Liidus. Kuigi pidevalt kurdetakse Eesti vaesuse üle ja lahkutakse parematele „jahimaadele“, müüakse tegelikkuses luksusautosid elanike suhtarvu silmas pidades rohkem kui New Yorgis ning uusi autosid rohkem kui Prantsusmaal. Rikastumise tuhinas unustatakse ühiskonda laastavad probleemid: enesetapud, alkohol, narkootikumid, hasartmängud, kuritegevus.

Hint tunnistab, et N Liit ja EL pole küll täpselt samasugused: esimeses oli tsensuur, suletus, kontroll inimeste suhtlemise üle; praeguses aga sõna , liikumis- ja kommunikatsioonivabadus jne, kuid küsib, kas Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud Eesti riigi olemasolu mõtte seisukohalt on uue liidu ning ka uue vaba Eesti poliitika ja poliitikud põhimõtteliselt teistsugused kui eelmises liidus.

Prof. Hint muretseb ka selle üle, et rahvaste segamise metoodika töötab EL-is prääniku meetodil väga efektiivselt, sest liidu jõukad riigid lahendavad oma elanikkonna vananemise ja tööjõupuuduse probleeme algusest peale uute liikmesriikide tööjõu arvel. Praegu lahkub Eestist välismaale igal aastal 1,5 korda rohkem arste, kui neid Tartu Ülikoolist peale tuleb. Soomes arvatakse töötavat üle 20.000 Eesti elaniku, Iiri- ja Inglismaal üle 5000 jne. Juba silmapiiril luuravat tööjõu puudust kavatsetakse leevendada hiinlaste ja aafriklaste toomisega Eestisse. See kõik viitab rahvusriigi kadumisele ja hoolimatule suhtumisele sellesse probleemi.

Hint kritiseerib ka Isamaaliidu hiljutist ideed kasvatada eesti keele kõnelejate arv 1,5 miljonini. Ei rõhutata enam, et need on eestlased. Selles pole midagi halba, kuid kõne all on ju eestlaste asendamine eesti keele oskajatega (ükskõik millisest rahvusest).


Kas tunneli otsas on valgust näha?

Kahjuks on Euroopa kohale aasta eest kogunenud mustad pilved ikka veel seal seal. Mitmed kõrgetasemelised kohtumised on ebaõnnestunud, neil pole suudetud konsensust saavutada. Valgus tunneli otsas on seega hetkel üsna ähmane.

Kus on siis väljapääs — poliitilises paindlikkuses, tõhusas väitluses või paremas juhtimissüsteemis? Küllap kõiges kolmes, sest rahulolematus, süüdistamine ja kibestumus ei vii kedagi edasi. Föderatsiooni idee pooldajad leiavad, et vabanemine rahvuslikust egost ja riietumine Euroopa ühtse vaimsusega võiksid head abinõud olla. Kas viimatimainitud aga Eestile vastuvõetavad ja kasulikud oleksid, on iseküsimus. Vastupidi — tahame ju iga hinna eest säilitada oma rahvust, kultuuri ja keelt, seda ka Euroopa Liidu embuses.

Märkmed: