Kommentaar: Eesti alistumise probleemidest
Arvamus 30 Nov 2007 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Üks parimaid Eesti Vabariigi keeruka ajaloo analüüsijaid on Jaak Valge. Ta käsitleb probleeme asjalikult, katsub faktide varal argumenteerida ja põhjendada. Viimaseks näiteks on tema analüüs „Eesti meeste valikud 1941–1944“ (Sirp 02.11.2007).

1941. a metsavendluse kohta ütleb ta, et tegemist oli spontaanse rahvaliikumisega, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Ent kahtlemata oli see võitlus Eesti eest.

Ta annab põhjaliku ülevaate eestlastest hävituspataljonides ja Punaarmees, nende arvulisest suurusest ja kaotustest. Saksa sõjaväes osalemise kohta ütleb Valge, et sõja puhkemisel 22. juunil 1941 tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena, pidades silmas nõukogude võimu repressioonipoliitikat. Peagi tõi aga jäik okupatsioonirezhiim ja Eesti omariikluse mittetunnustamine kaasa eestlaste suhtumise muutumise. Kuid valida oli vähe.

Neil meestel oli ehk vale munder, aga vaenlane oli küll õige. Nad võitlesid bolshevike vastu, kellelt midagi head oodata ei olnud. Oma vanemate, naiste ja laste ning selle eest, et anda Eestile veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal olemas olevat. Võitlused Sinimägedes aitasid pidada rinnet, nii sai osa Eesti rahvast siirduda eksiili, hoida seal poole sajandi vältel ülal küsimust Eesti okupeerimisest ja pakkuda mõjusat alternatiivi sovetiaegse Eesti kultuuritoodangule. Eesti meeste võitlus Sinimägedes aitas eestlastel okupatsiooniaastatel venestumisest hoiduda ning Eesti riigil taas iseseisvuda. Väide, et Sinimägede lahingus kaitsesid eestlased Hitleri kaotatud sõja üht rinnet, nagu on väljendanud Rein Ruutsoo, on tänase Venemaa vaatepunkt, mis eitab eestlaste õigust oma rahvast kaitsta ning iseseisvaid huvisid omada.

Tänases propagandasõjas ei aita Eestit oma mineviku mahasalgamine või sellega manipuleerimine. Kui eestlased poleks Sinimägedes oma rahvusliku juhtkonna kutset järgides Eestit kaitsnud, saaks Venemaa kasutada hoopis tugevamat propagandarelva, väites õigusega, et rahval, kes end ei kaitse, polegi õigust omariiklusele. Kui teha valik Punaarmee ja Saksa mundri vahel eesti meeste isiklikust vaatepunktist, jättes nende kohuse oma maa ja rahva ees kõrvale, langeb ikka valik Saksa mundri kasuks. Eestlaste kaotused võitja, s.t Nõukogude vägedes olid ka suuremad kui kaotaja poolel.

Sügisel 1939 jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. N. Liit surus Eestile peale nn vastastikuse abistamise lepingu koos sõjaväebaasidega. Juunis 1940 oli riik Punaarmee poolt ümber piiratud. Kujunenud olukorras alistus valitsus sõjalise vastupanuta.

Jaak Valge arvates pole kahtlust, et Eesti riigil polnud sügisel 1939 enam suurt midagi valida. Kuid see ei tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Tõepoolest, sõda N. Liidu vastu ei olnud võimalik võita liitlasteta, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee, käsirelvadega hästi varustatud Kaitseliit ja sissisõjaks sobiv maastik. Partisanisõda oleks saanud pidada aastakümneid, mida tõestas hiljem üheselt metsavendade võitlus. Ka väide, et Eesti rahva kaotused oleksid sõjalise vastupanu korral olnud tohutud, on puhtakujuline spekulatsioon. Me ei saa kunagi teada, kuidas Kremli diktaator oleks Eesti vastupanule reageerinud. Võib-olla hoopis respektiga?

Kas Eesti saatuses oleks midagi muutunud, kui 1934. a võimu haaranud Pätsi-Laidoneri rezhiimi asemel oleks seaduslikel valimistel tulnud võimule vabadussõjalased? On alust arvata, et nemad kui nooremad, dünaamilisemad ja patriootlikumad, oleksid teadvustanud N. Liidu ohtu selgemalt kui inertse-võitu Pätsi rezhiimi juhtpoliitikud ning ajanud ka aktiivsemat välis- ja kaitsepoliitikat. Kas ja mida see muutnud oleks, ei ole võimalik öelda. Punane terror tipnes 1941. a juuniküüditamisega, mil Siberisse deporteeriti ligikaudu 10.000 inimest.

Jaak Valgega võib üldiselt nõus olla, aga Eesti alistumist käsitledes vaatleb ta ajalugu kohaliku mätta otsast. Pärast MRP sõlmimist ei sõltunud enam midagi Eesti poliitikutest. Vastupanu poleks suutnud takistada Eesti vallutamist. On illusioon rääkida paarkümmend aastat kestvast partisanisõjast, kui on näha, kuidas 1949. a küüditamine halvas metsavendade tegevuse. Pärast sõjalist vallutamist polnud loota mingit respekti, selle süsteemi tunnusmärgiks oli verine kättemaks.
Tegelikult andis alistumine armuaega, eriti kui võrrelda sellega N. Liidu käitumist septembris 1939 annekteeritud Ida-Poola aladel, kus kuni sõja puhkemiseni 1941. a viidi läbi viis küüditamist. Juba veebruaris 1940 küüditati 140.000, aprillis 61.000 ja juunis 75.000 poolakat. 22. mail 1941 küüditati 11.000 ja 12. juunil 30.000 varem arreteeritute perekonnaliiget – kokku 317.000 inimest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus