7. märtsi juhtkirjas sai nimetatud Venemaa ametist lahkuva presidendi Vladimir Putini ja uue riigipea Dmitri Medvedevi tandemit „harmooniliseks duetiks“. Möödunud nädalal demonstreeris see duo kogu maailmale oma suurepärast kooskõla.

7. mail vannutati Moskvas ametisse uus president, kes oma tegevust alustas Kremli eelmise peremehe esitamisega peaministri kandidaadiks. Putin valiti kõigepealt duumas absoluutset enamust omava partei „Ühtne Venemaa“ esimeheks, siis viidi sujuvalt sisse seadusmuudatus, mis allutas kubernerid peaministrile ning andis valitsusjuhile õiguse kabineti koostamiseks ja avardas tema volitusi, misjärel Putin seati ka peaministriks.

„Teeme ära (s.o. kiiresti ja ilma pikema jututa),“ nagu kõlab ühe Eesti populaarse aktsiooni optimistlik üleskutse. Ülejäänud maailm vaatas imestusega seda kõike pealt, ajakirjanikel ja analüütikutel kulus mitu päeva aega, enne kui nad toimunut lahti mõtestama hakkasid.

Duo Medvedev-Putin debüteeris aga juba 9. mail Moskvas toimunud „võidupüha“ paraadil, mis meenutas üksikasjadeni nõukogudeaegseid samalaadseid sündmusi. Lehvisid NSVL lipud, demonstreeriti sõjatehnikat, tribüünil olid riigi „ülikud“ jne. Vene poliitiline analüütik Dmitri Oreshkin näeb selles, viimase 17 aasta jooksul esimest korda toimunud suurejoonelises paraadis Nõukogude impeeriumi elluäratamise katset. Eriti seetõttu, et Putin on nimetanud N. Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Ideoloogilist vaakumit tuleb ometi millegagi täita!

„Hetkel, kui Vladimir Putin 9. mail Moskvas Punasel väljakul toimunud sõjaväeparaadi ajal Dmitri Medvedevi kõrvale astus, et paremini marsisammul mööduvaid sõdureid ja tehnikat näha, naeruvääristas ta lõplikult lootusi, et Venemaal on toimumas muutused,“ kirjutas Eesti endine suursaadik Venemaal Mart Helme uudisteportaalis Delfi 12. mail. Helme on veendunud, et ametikohtade vahetus Kremlis ei tähenda mingit muutust Kremli kursis liberaalsuse või läänelikkuse suunas. Ta juhib lugeja tähelepanu ka asjaolule, et „kõigi tseremooniate keskseks figuuriks polnud mitte uus president, vaid vana“ ning võrdleb ekspresidenti „politrukiga, kes seisis uue riigipea taga vinnastatud nagaaniga“. Jah, Venemaal astus ametisse uus „tsaar“, kuid Putin jäi!

Paljud vaatlejad on veendunud, et Putin ei tahtnudki enam kolmandat „hooaega“ presidendina jätkata, kuigi võib arvata, et isegi selleks vajaliku põhiseaduse muudatuse sisseviimine poleks suuremaid probleeme tekitanud. Ehkki Venemaa on lõiganud hiigelkasumeid viimasel ajal üha enam kerkinud toornafta ja maagaasi hindadest ning nõudluse suurenemisest, pole olukord kaugeltki roosiline. Vene infrastruktuur on amortiseerunud, põllumajandus hingitsemas ja tervishoiusüsteem kokku varisemas. Moskva jt. Venemaa suurlinnad on maailma ühed kallimad. Kui näiteks veel 1998. a. maksis Moskva südalinnas asuv 3-toaline korter ca 10.000 USA dollarit, siis praegu juba $2 miljonit! Demograafiline olukord on lootusetu. Venemaa asub Transparency International’i korruptsioonitajumise indeksis maailma kõige hullemate riikide seas. Korruptsiooni juured ulatuvad isegi võimuladvikusse, mistõttu välisajakirjanduses on irooniliselt tehtud juttu kompaniist Kreml Inc. Aga ikka veel nõukogude nostalgiat põdevad ja sellega flirtivad venelased on hullematki näinud. Ka see, et meedia ja Kremli poliitilised vastased on sunnitud vaikima, pole neile kunagi probleemiks olnud. Nad peavad hoopis tähtsamaks asjaolu, et Putin andis neile tagasi rahvusliku patriootilise uhkuse.

Helme arvab aga: „Tegelikult peaksid nii Putin kui Medvedev oma kirjutuslauale panema sildi ridadega Ivan Krõlovi valmist „Muusikud“, mis eesti keelde tõlgituna kõlab: „Sõbrad, seadke ennast istuma, kuidas tahate, muusikuteks ei kõlba te ikkagi“. Ta lisab, et kahjuks pole Venemaa juhid läbi aegade demonstreerinudki mitte niivõrd võimet naabritega koos musitseerida, kuivõrd võimet kõigile teistele ebameeldivusi valmistada. Nii et omavaheline kaunis harmoonia on neil küll olemas, aga mitte omasoodu mängiva orkestri ehk naaberriikidega.

Unustage Brezhnevi ajal nii populaarne Tshaikovski ja tema „Luikede järv“,“ soovitab siinne kolumnist Eric Margolis 12. mai Edmonton Sun’is, sest duo Putin-Medevedev sümboliseerib oma nahkjopedes ja dzhiinides pigem uut, nooruslikku ja enesekindlat Venemaad. „Aga kes on nendest boss?“ küsib Margolis. Ta pakub omalt poolt välja, et Medvedevist, energiagigandi Gazprom eksjuhist võiks saada energiatsaar, kes peaks hea seisma inimeste elujärje parandamise ja majandusliku arengu eest. Putin kui endine KGB ohvitser hakkaks aga tegelema välispoliitika, Vene sõjalise võimsuse kasvu ja diplomaatilise poolega.

Üldiselt arvatakse, et kui duol Putin-Medvedev õnnestub vältida suuremaid ebakõlasid, kujuneb nende koostöö viljakaks, mängigu siis „orkester“ ehk maailm ükskõik millist partiid või muusikat. Selline tulevikumuusika võib tekitada muidugi ohtralt probleeme. Elame-näeme!

Märkmed: