Nagu me teame, on demokraatias kõrgeimaks võimuks rahvas, kes perioodiliste valimiste järel otsustab, millisele parteile või millistele isikutele antakse võimalus riigi juhtimiseks. Teiseks demokraatia printsiibiks on kiriku ja rahva poolt valitud valitsusvõimu lahushoidmine. Kummalgi on oma tegevusväli ja võimupiirkond.

Ülaltoodud põhimõtte rakendamine on peamiselt lääneriikides olnud aluseks enneolematule kultuurilisele ja majanduslikule õitsengule inimkonna ajaloos. Alates renessansist kuni tänapäevani on loodud tohutuid kultuurivarasid ja inimkond pole varem kogenud säärast majanduslikku heaolu, mida turumajandus sotsialismi kiuste on endaga kaasa toonud. Läänemaailma rahvaste usuelu pole selle võimujagamise tõttu sugugi mitte kannatanud, kui ehk välja arvata viimaste aastakümnete postmodernistlik, moraalse relatiivsusega kaasnenud allakäik.

Demokraatia vastandina on teokraatias kõik võim allutatud kirikule ehk usulistele juhtidele. See on omane peaaegu kõigile islamiriikidele. Iraan on selles suhtes heaks näiteks. Kõrgeim võim kuulub seal usuliste juhtide, mullade kätte. Nemad juhivad ühiskonda, olgu see siis hariduse, seadusandluse, sise- ja välispoliitika või muul alal. Tagajärjeks on nii kultuuriline kui ka majanduslik mandumine. Kust on tulnud viimase sajandi Nobeli preemia laureaadid kirjanduse, poliitika või täppisteaduste alal? Ikka nendest riikidest, kus valitseb demokraatia. Türgi kirjanik Pamuk sai möödunud aastal Nobeli auhinna kirjanduse alal. Türgi on aga erandlik islamiriik, kus usulised juhid ei domineeri ühiskonda.

Islamiriikide usujuhid — mullad — kasutavad osavalt ära nende riikide majanduslikku ja kultuurilist mandumist ning sellega kaasnevat vaesust.

Sõnum, millega nad oma alamate rahulolematust vaigistavad, on, et rikkad lääneriigid, eriti Ameerika Ühendriigid, on neid ekspluateerinud ja sellega suunavad nad rahva viha demokraatliku läänemaailma vastu, et oma vastutust olukorra tekitamise eest varjata.

Kahjuks on lääne intellektuaalne eliit mullade sõnumi omaks võtnud. Nad on tekitanud oma ühiskondades süütunde, et rikkad on tõepoolest ekspluateerinud islamimaid. See ei ole aga tõsi. Olgu see õli või muud saadused, mida islamiriigid toodavad, on nende eest tasutud maailmaturul valitsevate hindadega, nagu seda tehakse ükskõik kus toodetud toodete või osutatud teenuste eest! Kuna aga enamikul lääneriikide kodanikel puudub sügavam arusaamine majanduslikest küsimustest, siis on säärane propaganda küllaltki sügavalt tõena juurdunud nende hulgas. See on kardetav, sest see vähendab läänemaailmas valitsevat võitlusvalmidust pealetungivate islamiäärmuslaste vastu, kelle eesmärgiks on allutada kogu maailm islamile, kus omakorda kõik allub mulladele.

Märkmed: