Rahvastikuteadlaste lemmikfookus on juba üle 200 aasta püsinud iibel. Palju tähelepanu on pööratud sellistele iibe ohtlikele äärmusvariantidele nagu ühe rahva väljasuremine või vägivaldne ekspansioon — vastavalt sellele, kas iive liiga drastiliselt langeb (nt vene rahval) või tõuseb (islamil). Kuid meie sajandil hõlmab ühe rahva demograafiline profiil mõndagi enamat kui vaid rahvaarvu tõusu või langust, see hõlmab tegureid, mis iivet kas pidurdavad, stimuleerivad või ümber kujundavad.

Ei tarvitse olla kutseline demograaf täheldamaks, et meie eluajal on üheks tähtsaks teguriks olnud generatsiooniliste erinevuste ülekandumine tervele rahvale, ehk teisisõnu, ameerika rahva maailmavaate ja elujõu määratlemisele. Pole tähtis teada, kui paljud meist on „boomer'id“ või „Woodstocki sugupõlv“; tähtis on, et saame aru, millest jutt on, kui tähistame selliste terminitega terve sugupõlve vaateid karjäärile, abielule, seksile, narkootikumidele või muusikale.

Huvitava vastandi Ida-Euroopast pakub nn kuuekümnendlaste sugupõlv (Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Viivi Luik jt), kes jäädvustasid oma eripalge, st seljapööramise sotsialistlikule realismile taasiseseisvumis-eelses eesti kirjanduses. Nagu „woodstocklased“ Ameerikas, nii esindasid ka kuuekümnendlased Eestis vaimset vabanemist miljöö kas kujuteldavast või tegelikust survest. Erinevus seisneb peamiselt selles, et 1980. aastate noor eliit Eestis vaatab nüüd nendele aastatele tagasi vähem protestiga ja rohkem nostalgiaga. Astumine lapse-east täisikka kasvõi kommunistliku korra all võib mõnelegi olla tema elu „ilusaimaks ajaks“. Tõepoolest, Viivi Luik ongi kirjeldanud oma noorepõlve suvesid pioneerilaagrites ajastukohase huumoriga („Tihti tegime lihtsalt pulli...“). Kas võime kunagi kellelegi keelata õigust „tema viieteistkümnele 'mintile' päikeses“?

Me võime sedastada, et Eestis (ja muidugi ka teistes Balti riikides) on ühiskonna koosseisu — ja niisiis lõppinstantsis mingil määral ka rahvaarvu — hakanud mõjutama generatsioonide erinevus mitte ainult elueas, vaid ka poliitilises kujunemisprotsessis. Eksisteerib oht, et kahe erineva generatsiooni asemel on tekkimas kaks rahvast, kellest üks ei tunne teist. Me ei tea, milliseks kujuneb nt taasiseseisvumisaastail ellu astunud noorte sugupõlv, kuid kindel on, et ta erineb kuuekümnendlaste omast.

Kohutavat varianti langeva iibega rahva tuleviku-perspektiividest näidistab Venemaa. Vene rahva iive on langenud u. poolele sellest, mida üks rahvas vajaks oma populatsiooni püsimiseks. 1990. aastate juhtkond on kadumas. Teated kõnelevad sellest, et president Vladimir Putin on liidus vene allilma jõududega ja valitsusvõimu teostavad bandiitide juhid, kes mõistavad kohut püstolirauast, nagu näitas ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvamine. Sealjuures naudib Putin rahva erakordselt tugevat toetust.

Klassikalise demograafia isaks loetakse inglise vaimulikku Thomas Malthust, kellelt pärineb kaks sajandit käibel olnud prognoos, et maailm ei suuda kestvalt oma rahvastikku toita. Teoses „Essay on Population“ (1798) näitab Malthus, et maailma rahvastik kasvab „geomeetriliselt“ (exponentially); toiduvarud aga ainult „aritmeetiliselt“, mis tähendab, et varem või hiljem variseb maailm kokku „näljahädas, sõdades ja taudides“. Malthuslased kaitsevad seda õpetust väitega, et seni on katastroofi suutnud ära hoida kõrgtehnoloogia imetlusväärsed saavutused, kuid et see on vaid paratamatuse edasilükkamine.

Malthuse prognoosi on üha raskem ümber lükata. Fakt on, et meie maakera kaotab igal aastal tuhandete kaupa looma- ja taimeliike ning et mõned kalaliigid võivad poole sajandi pärast olla kadunud. Samas halveneb demograafiline olukord taandarengute tõttu Venemaal ja islamiriikides.

Lohutuseks on peamiselt lootus, et mõned suurriigid (USA, anglosaksi maad, India ja võib-olla isegi Hiina) võivad siiski veel hakata moodustama efektiivsemat ühisrinnet demokraatia kaitseks. Sest mis oleks alternariiv? Nagu Malthus ütleb: „Näljahäda, sõjad ja taudid.“

Märkmed: