Suurem osa vasakpoolsest läänemeediast on pikki aastaid oma lugejaskonnale sugereerinud väidet, et arenenud maailm kasutab iga oma elaniku kohta mitu korda rohkem loodusvarasid kui arengumaad. See on nende hinnangul ebaõiglane ja võrdub vaesemate röövimisega. Esimene osa väitest on tõsi, kuid kedagi pole röövitud. Maapõue- ja loodusvarade eest on ikka tasutud maailmaturgudel valitsevate hindadega. Väidetakse ka, et arenenud maad on süüdi selles, et maailmas on vaeseid maid.

Mis eraldab siis vaeseid riike rikastest? Ei midagi muud, kui vasakpoolsete poolt hukkamõistetud (või paremal juhul tolereeritud) turumajandus ehk kapitalism. Neis riikides, kus turumajandus on lubatud ja tiivustatud, kasvab majandus pidevas tõusujoones, rikastades riiki ja võimaldades kodanike heaolu tõusu. Vasakpoolse mõttelaadi kohaselt peaksid majanduslikud tootmisvahendid kuuluma riigile. Asjaolu, et N. Liit lõpuks majanduslikult kokku varises ei näi segavat vasakpoolse mõttelaadi esindajaid! Turumajandus on nende meelest ikka halb ja nad sooviksid anda üha rohkem võimu ja ressursse valitsusele, mis toob kahjuks endaga kaasa pideva tulumaksude ja piiravate eeskirjade tõusu ja majanduskasvu aeglustumise.

Enamikus arenguriikides on võimul diktatuur, kus majanduslik võim on diktaatori ja tema partei käes ning valitseb kommunistlik või sotsialistlik, riigile alluv majandusmudel. See nõuab suurt bürokraatiat, millega paratamatult kaasneb korruptsioon. Kodanikel puudub oma vara seaduslik kaitse, valitsus võib suvaliselt seda võõrandada. Nendes süsteemides majandus kängub või areneb väga aeglaselt.
Erandiks on vast mõned araabia riigid, kus tänu nafta ekspordist laekunud suurele rikkusele on elatustase läänelikult kõrge või isegi kõrgem.

Selleks, et turumajandus saaks õitseda ja oma kodanikele paremat elu pakkuda peavad riigis kehtima omandiõigust tagavad ja riigipoolset või muud suvalist võõrandamist välistavad seadused. Majanduse arenguks on vaja kapitali ning investeeringuid, millega osta maad, kuhu ehitada vabrik, seejärel muretseda masinaid ja vajalikku inventari ning omada ka raha palkade maksmiseks. Selles õhkkonnas õitseb inimeste ettevõtlikkus, mis ettevõtte kasvades loob üha uusi töökohti ja arendab riigi majandust. Samuti on vajalik hea haridussüsteem, mis pakub majanduse käigushoidmiseks vajalikke teadmisi ega piirdu ainult usulise väljaõppega.

Selliseid hiigelfirmasid nagu Microsoft, Apple Computer, McDonalds jpt. polnud mõne aastakümne eest üldse olemas. Tänu nende firmade asutajate ettevõtlikkusele ja riskeerimisele, on nad nüüd loonud sadu tuhandeid uusi töökohti, mis on inimestele pakkunud head elatustaset.

Arenenud kapitalistlik maailm on olnud väga heldekäeline arengumaade majanduslik toetaja. Ameerika Ühndriigid on nende riikide seas esirinnas. Viimaste aastakümnete kõnealust toetust hinnatakse mitte miljarditele, vaid triljonitele USA dollaritele. Ilmselt pole see aga suutnud luua neis maades vajalikku haridus- ega ka turumajanduslikku majandussüsteemi, vaid on suurel määral jäänud pidama diktaatorite ja nende soosikute taskutesse. Majandus on jäänud kängu.

Märkmed: