Korea sõda algas 1950. a, kui Põhja-Korea ründas puna-Hiina toetusel Lõuna-Koread. Külm sõda oli alanud paar aastat varem. Et USA välispoliitika eesmärgiks oli pidurdada kommunismi levikut maailmas, mindi appi Lõuna-Koreale ja viimane päästeti kommunistlikust haardest. Seejuures abistasid Ühendriike mitmete teiste demokraatlike riikide sõdurid. Vaherahu sõlmiti 1953. a. Huvitav on võrrelda erinevate rezhiimide alla sattunud kahe Korea ühiskonna saatust.

21 miljoni elanikuga Põhja-Koreas püsib brutaalne kommunistlik diktatuur, kus inimõigused on piiratud ning valitsus võib suvaliselt oma kodanikke tappa ja vangistada. Majanduses valitseb riigi poolt juhitud ja eraomandit eitav süsteem. Mitmed näljahädad on laastanud elanikkonda. 48 miljoni elanikuga Lõuna Korea on kapitalistliku majandussüsteemiga demokraatlik riik.

Kui Põhja-Koreas on sisemajanduse koguproduktist tuletatud ja elukallidust arvestav isiku aastane ostujõud $1.900, siis Lõuna-Korea vastav näitaja on $28.000.

Järgmine kommunistlik vallutuskatse toimus Vietnamis, kus Põhja-Vietnami väed ründasid esialgu sissisõjas ning hiljem N. Liidu ja puna-Hiina toetusel Lõuna-Vietnami. USA läks oma ikka veel kehtiva välispoliitika alusel Lõuna-Vietnamile appi, saates sinna esmalt sõjalisi nõuandjaid ja hiljem vägesid.

Sõda algas1960-ndate keskpaiku. N. Liit alustas oma paljude varjatud abilistega vabas maailmas suure vastukampaania Vietnami sõjale. Kui Ameerika Kongress lõpetas avaliku arvamuse survel 1974. a sõja rahastamise ja tõmbas oma väed Vietnamist välja, juubeldas suur osa vaba maailma meediast selle üle. Lõuna-Vietnami väed ei suutnud üksi jäetuna vastu panna ja alistusid peatselt. Sellele järgnes lõuna-vietnamlaste suurpõgenemine üle mere. Meeleheitel põgenikud avastasid oma üllatuseks, et mitte kõigis lähemates sadamates ei võetud neid vastu, mistõttu paljud hukkusid.

Kui kommunistlikud väed tapsid Kambodzhas umbes 3 miljonit tsiviilelanikku, läks vaba maailma meedia sellest peaaegu vaikides mööda.

Kommunistliku diktatuuriga Vietnamis, kus valitseb samasugune majandusmudel nagu Põhja-Koreas, on elaniku aastane ostujõud $2.900. Kanadas on see võrdlusena $38.400; Eestis $18.700 ja USA-s $46.400. Riigi rikkus ei kuulu mitte ainult rikastele, vaid võimaldab kogu elanikkonnal muretseda inimväärset elu tervishoiu, pensionide ja muude sotsiaalhüvede kaudu, mis vaestel maadel puuduvad.

Sõja ja Saddam Husseini diktatuuri all kannatanud Iraagis on elaniku ostujõud $3.600. Nüüd, kus Iraagis valitseb demokraatia ja on sisse seatud turumajanduse mudel, on tõenäoline, et sealne majanduslik jõukus kasvab märgatavalt, eriti tänu ka rikkalikele naftavarudele. Raske on mõista, et vabas maailmas olevad Iraagi sõja vastased ei tunne rõõmu sellest, et 24 miljonit inimest on vabanenud brutaalse diktatuuri alt ja et neil on ees parem tulevik. Nende argumendiks on, et Iraagi sõda on kaasa toonud palju mõttetuid inimohvreid.

Kõik arukad inimesed on veendunud, et sõda ja sellega kaasnevat vägivalda tuleks võimalikult vältida, kuid mõnikord on see vabaduse rajamiseks ainus võimalik hind, mis tuleb tasuda. 3600 eesti meest andsid oma elu Vabadussõjas, et Eestile vabadust tuua.

Vasakpoolse maailmavaatega inimesed ei poolda turumajandust, vaid tolereerivad seda, leides, et suur valitsusaparaat peab hoolitsema kodanike heaolu eest. Ühiskonna varasid tuleb nende arvates jaotada võimalikult ühtlaselt – võtta rikastelt ja anda vaestele. Nad on uhked selle üle, et just nemad võitlevad ühiskonna nõrkade ja väetite liikmete heaolu eest. Kahjuks aga paistab, et see kehtib ainult demokraatlikes maades elavate inimeste kohta.

Kui külma sõja ajal vaevlesid miljonid N. Liidu GULAGides, siis ei kostnud vasakpoolsetest ringkondadest ja meediast mitte eriti palju hääli nende kaitseks. Otse vastupidi, president Reaganit, kes soovitas N. Liidu juhil Gorbatshovil lõhkuda Berliini müür ja anda inimestele vabadus, nimetati sõjaõhutajaks! Ja nüüd, kus fanaatilised Talibani liikmed vaenavad oma naisi ja terroriseerivad ühiskonda, tõlgendades vääralt islamiusu põhimõtteid, ei ole ka nende ohvrite kaitseks palju hääli kuulda. Motoks paistab olevat: „Kahju küll, et teil nii halvasti läheb, aga teie olukorra parandamiseks mina küll midagi ette ei võta. Minul läheb hästi siin turvalises demokraatias!“

Märkmed: