Kommentaar: Aleksandr Solzhenitsõn – mees kui vulkaan
Arvamus 08 Aug 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
3. augustil suri 89-aastasena südameataki tagajärjel Vene kirjanik ja nõukogudeaegne dissident Aleksandr Solzhenitsõn, kes sündis 11. detsembril 1918.

Solzhenitsõn saavutas ülemaailmse kuulsuse ja rahvusvahelise tähelepanu oma teostega „Gulagi arhipelaag“ ja „Üks päev Ivan Denissovitshi elust“. 1970. a. võitis ta Nobeli kirjanduspreemia. Mõlemad teosed käsitlevad Venemaa ja N. Liidu vangilaagrite ajalugu ning tema isiklikke läbielamusi aastatest 1945–1953, mil Solzhenitsõn viibis gulagides.

Tema sulest on ilmunud ka romaanid „Esimeses ringis“ ja „Vähktõvekorpus“, Vene lähiajaloo aineline romaanidesari „Punane ratas“, mälestused „Vasikas puskles tammega“ ja poliitilised esseed „Elu ilma valeta“, „Kuidas luua Venemaal kord“, „Rusudes Venemaa“ jmt.

Soojad suhted Eestiga

5. augusti Postimehe juhtkiri „Prohveti lahkumine“ toob esile huvitava fakti, et Nobeli kirjanduspreemia pälvinud teos sündis Eestis: „Aleksandr Solzhenitsõni seob Eestiga mitte ainult jagatud vangisaatus paljude eestlastega, sh Lubjankal kongis nr 53 kujunenud usaldussuhe Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susiga, vaid veelgi määravamalt asjaolu, et kahel talvel (1965–1966 ja 1966–1967) Tartu lähedal Vasulas Kopli-Märdi talus valmis suurem osa Nõukogude repressiivset süsteemi paljastavast „Gulagi arhipelaagist“.“

„Ta oli täiesti veendunud, et on ilmale toodud ainuüksi vene rahva teadvuse puhastamiseks ülekohtu ja vale saastast,“ ütles 1999. a. Postimehele antud intervjuus Arnold Susi tütar Heli, kes sel ajal hoolitses Solzhenitsõni eest. Võib isegi öelda, et teatud määral sai Solzhenitsõnist teisitimõtleja just tänu Arnold Susile. Solzhenitsõn ja Susi sattusid Lubjanka vanglas samasse kongi. Solzhenitsõn, kes oli arreteeritud II maailmasõja rindelt sõbrale saadetud erakirjas Stalini pihta sihitud märkuste eest, oli kõigest hoolimata jäänud marksistiks. Kuid kohtumine Eesti Vabariigi vangistatud ministriga muutis peagi tema vaateid.

Eestis viibides imestas Solzhenitsõn selliste proosaliste asjade üle nagu kuidas on võimalik, et piimapukkidelt ei varastata piimanõusid või et alevisööklates pakutav toit on nii maitsev, et seda võiks lõputult süüa. Ta oli vaimustatud Eesti loodusest ning oli veendunud eestlaste aususes ja truuduses. Ta mõistis hästi Eesti iseseisvuse pürgimusi ja olevat lubanud koguni kuulutada Estonia laval välja Eesti suveräänsuse.

Heli Susi mäletab, et „sel ajal oli ta (Solzhenitsõn) Eestisse armunud“. „Kuidas ta kõneles! See oli kiirtevihk, vulkaan, saluut! Ta lausa pritsis vaimukusi,“ meenutab Susi.

Elu poliitilise pagulasena

N. Liit saatis kirjaniku 1974. a. maapakku pärast seda, kui ilmus „Gulagi arhipelaagi“ I osa. Solzhenitsõn elas Saksamaal, Shveitsis ja USAs.

Nii tema keel, vestlus, riietus, toit ja isegi patriarhaalne habe jäid alati venepäraseks või Venemaaga seotuks. USA-s Vermontis elades ilmutas ta kangekaelset vastuseisu kõigele läänelikule, aga eriti sellega kaasnevale tarbijalikkusele ja amoraalsusele. Serge Schememann rõhutab 5. augusti New York Times’is, et ka paguluses jäi kirjandusgigant alati Vene patrioodiks. Schememanni hinnangul oli Solzhenitsõn isegi ohtlik ja kangelaslik oma kirglikus taotluses päästa Venemaad saatanliku võimu alt.

Kuid pagulus muutis ometi Solzhenitsõni. Ameerika vene emigrantidest mõjutatuna kapseldus ta Vene ajalukku ja mõnede vaatlejate arvates muutus samas kibestunud suurvene shovinistiks.

Tagasi kodus

Literaat Boriss Tuch kirjutab, et Solzhenitsõni tagasitulek Venemaale 1994. a. kujunes triumfiks. Oma mõneti naiivses optimismis lootis Solzhenitsõn, et ta teab, kuidas Venemaad ümber kujundada; uskus, et iganädalaste avalike teleesinemiste kaudu on võimalik uueks luua kõik – nii elu, võim kui rahvas. Ta kritiseeris teravalt nii läänt kui arenguraskustega maadlevat Venemaad ja selle juhtkonda.

Oma ehmatuseks ja pettumuseks koges kirjanik aga peatselt, et Venemaalgi oli juba omaks võetud lääneliku elustiiliga kaasnevaid pahesid. Ka ei äratanud teos „Punane ratas“, mida ta ise pidas oma parimaks raamatuks, kodumaal erilist tähelepanu.

Solzhenitsõni esinemisi jälgiti esialgu õhinal ja hoolega, kuid pikapeale hakkasid ta jutlused ja väljapakutud õigeusklik-natsionalistlikud, utoopilised reformimeetodid venelasi ärritama.

Oma viimases teoses „200 aastat koos“ vaatleb Solzhenitsõn venelaste ja juutide kontroversiaalseid suhteid, üritades mõõta juutide „süüd“ punarevolutsiooni toimumises. See ettevõtmine lõppes fiaskoga – raamat kutsus algul esile hämmelduse, hiljem aga süüdistused antisemitismis, mis süvendas Aleksandr Solzhenitsõni pettumust uues Venemaas veelgi.

Ta leebus mõnevõrra, kui 2007. a. andis tollane president Vladimir Putin talle kõrge riikliku autasu elutöö eest.

Usk tähtsal kohal

Ilmar Mikiver uurib Solzhenitsõni põhimõtteid ja poliitilisi ideaale meie lehes 26. mail 2006 ilmunud arvamusloos „Solzhenitsõn — apostaat?“. Nentinud, et ehkki oleme hoidnud teda kõrges aus kui Gulagi paljastajat, kristluse eest võitlejat jumalatus maailmas ja kunagist Eesti sõpra, on nüüd saabunud aeg „apoteoos tühistada ja mõista Solzhenitsõn järele mõtlema sellesse Dante põrgusse, millelt ta on nime laenanud oma romaanile „Esimene ring“ (1968)“.

Mikiver viitab Solzhenitsõni ühele intervjuule, kus viimane ütles, et tema arvates on kristliku tsivilisatsiooni ainsaks, viimseks kaitsevalliks jäänud Venemaa — „kõik, mis seisab veel NATO ja kristluse kokkuvarisemise vahel“.

Solzhenitsõn ei näinud ähvardavat ohtu mitte islamiäärmuslaste poealetungis, vaid lääne kristluses; ta hoidis alati kõrge au sees vene ortodokskirikut, pidades viimase doktriini parimaks ja õigeimaks.

•••
Solzhenitsõni ainulaadne looming pakub literaatidele ja teadlastele uurimustööd kindlasti pikaks ajaks. Tema ideed, kõrged eetilised põhimõtted ja kindlad veendumused jäävad mõjutama mitte ainult venelasi, vaid kogu maailma.

Aleksandr Solzhenitsõn maeti 6. augustil Donskoi kloostri surnuaeda, mitte aga Moskva kõige kuulsamale, Novodevitshje kalmistule. Selline oli tema soov…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus