Eesti Elu
Kommentaar: Ajast, kroonist ja Alliksaarest (1)
Arvamus 07 Jan 2011 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Mulle on meelde jäänud Artur Alliksaare (1923—1966) luuletus Mikk Mikiveri esituses Tartu ülikooli aulas. Võimsalt kõlasid need read tänaseks manalateele läinud näitejuhi suus. Kunagine emotsioon on olnud sedavõrd tugev, et kui luuletus „Aeg“ mulle aeg-ajalt meelde tuleb, siis kõrvus kõlab see alati Mikiveri karusel häälel...

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.


Istudes 2010.a. jõulupüha hommikul köögilaua taga, akna taga ulgumas tuisk, meenub 1992.a. suvi, kui meie põlvkond sai esmakordselt omad Eesti kroonid. Olin perega maal oma isakodus, kus ma siis 1500 rubla asemele sain esimesed 150 krooni. See oli sel hetkel väga kõva raha, sest olin selle eest vahetuseks andnud ju 1500 rahaühikut raha, mis pidi meie jaoks minema ajalukku. Tol korral ei teadnud me veel, et need Eestis kokkukogutud rahad rändavad veidi hiljem Tshetsheeniasse, kus neid kasutatati edasi, aga kas nad tõid sealsele rahvale õnne või enam õnnetust, sellele peab kord vastama ajalooline aeg.

Meile oli oma kroon üks positiivne sõnum. Ma kujutan ette, kui sümboolne oli see vanematele inimestele, kes veel enne 1940. aastat olid seda saanud kasutada ning kes rõõmustasid juba seetõttu, et olid jõudnud ajaloo spiraali ära oodata, kui Vene rubla asemel oli jälle kasutuses Eesti kroon. See, et Eesti krooni vääring oli kaheksa korda odavam Saksa margast, häiris meid tol korral vähe. Vaatasime pereliikmetega sel ilusal palaval suvepäeval uusi Eesti kroone, ja sel päeval me neid kulutama ei hakanudki. Alles järgmisel päeval, kui külasse tuli autopood, sai esimese krooniostuna ostetud perele leiba ja saia. Meie pere jaoks oli seega esimene krooniost igati sümboolne, nagu Juhan Liivil — sooja leiba, mõtelge....

Tuleb meelde, et 1992.a. suvel oli leiva hind võrreldes meie uue raha ostujõuga veel mõõdukas, maksime leiva eest veel sentides. Pagarid müüsid Eestis esialgu leiba hinnaga, mis oli vaid ümberarvestatud ühest vääringust teise. Hindade tõusud olid veel ees...

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.


Millised olid meie esimesed 150 Eesti krooni? Päris selge on vaid see, et meil esialgu kindlasti polnud 500-kroonist „Jakobsoni“. Esimesel Eesti krooni päeval oli meil tänu lahkele rahavahetajale kindlasti üks 100-kroonine „Koidula“ ja üks 25-kroonine „Tammsaare“, 10-kroonine „Hurt“, kaks 5-kroonist „Kerest“ ning kaks 2-kroonist „Tartu ülikooli“ ja siis üks 1-kroonine. Esimene mulje näha Eesti kroonil meie kultuuritegelasi oli ülev ja kohe tuli meelde meie vennasrahvas soomlased, kellel samuti olid olnud enne loomapildidega markade käibeletulekut just kultuuritegelastega rahad.

Püüdes meenutada kokkupuudet meie oma rahadega kaheksateist aastat peale nende kasutuselevõttu, millised mälestused meenuvad mulle, kui veel kord võtta need varsti ajalooks saavad rahatähed kätte…

500-kroonine ehk Jakobson. 500-kroonisega on millegipärast nagu kõige vähem pistmist olnud. Põhjuseid ilmselt mitmeid, kuid kõige olulisemaks pangakaartide kasutuselevõtt, mis vähemalt paljude linnaelanike jaoks sularaha kasutust oluliselt vähendas. Kuid 500-kroonine meenutab mulle hoopis Soome kolleegidelt kunagi kuuldud lugu Soome 100-margasest, millel oli nende kuulsa helilooja Sibeliuse kujutis. Kui see raha Soomes käibele tuli, oli kuulus helilooja juba lahkunud üle igaviku jõe. Seetõttu olid ajakirjanikud tulnud küsima kuulsa helilooja tütrelt, mida tema arvab 100-margase kujundusest ja kas ta oskab ette kujutada, mida tema isa oleks võinud arvata sellest suurest rahast. Kuulsa helilooja tütar aga meenutas ajakirjanikele kurba tõsiasja, et geniaalsel heliloojal oli ka suuri inimlikke vigu ja üks nendest viinalembus, mis sundis peret tema eest raha peitma. Seetõttu arvas Sibeliuse tütar, et kui isa oleks ka elanud veel ajal, kui tema enda kujutisega 100-margased käibele tulid, siis vaevalt et pere oleks usaldanud tema kätte seda rahatähte, mõeldes helilooja tervisele.

Kogu austusest Carl Robert Jakobsoni ajaloolisse isiksusse olen siiski küllalt lugenud lugusid, mis lubavad öelda, et meie suurimal rahatähel oli kaheksateist aastat mees, kes elas ja suri hoopis suurtes võlgades. Kuid ehk on see meie kultuurile mõneti sümboolnegi. 500-kroonistega opereerimine jäi suurele osale meie rahvast veidi kaugeks. Kuid samas näitas see siiski ka midagi head, et superinflatsiooni, kui 500-kroonine oleks muutunud päris peenrahaks, suudeti meil ära hoida.

Seoses eurole ülemineku ootusega ütles hiljuti tabavalt üks töötu, et temal pole suurt vahet vääringu vahetusest, sest kui pole tööd, siis pole vahet, kas tal pole täna taskus vabu kroone või alates uuest aastast eurosid. Kuid mulgid ja ehk ka meie ajakirjanikud võiksid mõned 500-kroonised siiski ajaloo jaoks varuks panna, sest ei tasu unustada, et meie 500-kroonisel on kujutatud ajaleht „Sakala“ päismik.

Muuseas, August Kitzberg meenutas oma mälestustes, et Jakobson olevat lasknud reklaamiks mõned eksemplarid „Sakala“ esimest numbrit „kuldkirjaga“ trükkida (ilmselt siiski pronksvärviga), mis tänagi oleks väga kaasaegne lähenemine meediareklaamile.

100-kroonine ehk Koidula. Kui 1992.a. oli 100-kroonine meie jaoks samuti suur raha, siis inflatsioon ja üldine hindade tõus tegi sellest kiirelt rahva raha. Sinine Koidula oli meil sularahaga arveldades juba tükk aega igal maksmisel näpu vahel. Eks siin aitasid ka alkoholimüüjad omalt poolt kaasa, kes oma toodangut igasuguste nippidega ikka suuremate rahatähtede hinna alla püüdsid viia. Ega meil see pudeliga hinna arvestamine ju krooni ajalgi kuhugi kadunud. Ja kas see oligi meil vaid vene aja jäänuk — meenuvad lapsena kuuldud vanade meeste omaaegsed jutud heast eestiaegsest viinapudelist, mida hüüti Riigivanemaks. Kui nüüd veel Koidulast rääkida, siis võiksid pärnakad mõelda, kuidas Eesti Vabariigi 100-kroonise lugu oma linna ajalooga enam siduda.

50-kroonine ehk Tobias. 50-kroonine ehk pool Koidulat on olnud vist meie kõige saladuslikum kupüür. Meie esimese professionaalse helilooja Tobiase enda suhe rahasse oli laustraagiline ning geniaalsete sugemetega helilooja oskamatusest oma annet rahaks muuta võib öelda, et ta ka tappis end leivatööga. Mis on aga maailma jaoks meie 50-kroonise teinud eriti saladuslikuks, on rahatähe tagumine pool, kus on kujutatud orelil püramiidi kujutis, mis tekitab viiteid USA dollarile ja tuntud vabamüürlaste sümbolitele. Kunagi kirjutas minu kolleeg Frankfurti ülikoolis üht ajaloolist esseed USA rahatähtedest ja vabamüürlaste sümbolitest nendel ning ta oli veidi segaduses, kui ma kinkisin talle Eesti Vabariigi 50-kroonise, millel soovi korral rahatähe tagaküljelt teatud sarnaseid sümboleid leida võib. Paljude asjadega ajaloos on olnud nõnda, et nende väärtus selgub alles peale seda, kui nad on ajalooks saanud. Kui palju maailma vabamüürlaste loozhide liikmeid on täna üldse teadlikud, et meie rahal on olnud teatud tsitaadid nende pühadele sümbolitele. Aga jäägu see ajaloolaste uurida.

(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus