Taani muinasjutukirjanik Hans Christian Andersen käsitles kord kuulduste levikut järgmiselt – viie sule uudisest sai suust suhu edasi kantuna viis kana. Seda tendentsi esineb ka ajaloo kirjutamisel. Tühised andmed paisutatakse vahel olulisteks faktideks.

Nõukogude Eestis oli kombeks manipuleerida arhiividokumentidega, mustamaks Eesti Vabariigi ajalugu. Selliseid üllitisi koostas üks tookordseid andekamaid propagandiste Andrus Roolaht (Rein Kordes), järgides põhimõtet: eesmärk pühitseb abinõu. Polnud ju ka võimalik talle vastu rääkida.
Pärast taasvabanemist ei kehti enam endised kombed. Manipuleerijaid leidub aga veelgi, enamasti lugejakirjades ja võrgukommentaarides. Ajaloolased saavad nüüd kirjutada laiahaardelisemalt. Nende analüüside tulemused olenevad tihti vaatevinklist, tõlgendused eelarvamustest.

Eesti Vabariik taastati järjepidevuse alusel, mis tähendas esialgu üsna positiivset suhtumist selle juhtkonda. Ei kestnud aga kaua, kui lähiajaloo uurimise ettekäändel ei hakatud mitte uurima vabanemisele eelnenud eesti rahva kannatuste perioodi, vaid pandi pearõhk endise vabariigi kritiseerimisele. See on peamiselt seotud Magnus Ilmjärve nimega. Ta oli algul veendunud, et Eesti välispoliitikas valitses 1936-1940 Saksa orientatsioon. Selle üle oli 1992-1995 elav vaidlus ajakirjas Looming, kus esitasid vastuväiteid Eero Medijainen, Toomas Varrak jt. Olen seda kokkuvõtlikult kirjeldanud artiklis „Eesti ajalugu on mitmetahuline“ (Looming 1996/2, lk. 225-241). Esitasin ka vahepeal tihti korratud küsimuse, millele ma pole seni saanud vastust: kas oleks Laidoner pidanud rääkima NKVD-le tõtt, nagu seda nõuab Ilmjärv (President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, 1993, lk. 50)? Kas ta ei taipa, et ta sellega legaliseerib N. Liidu okupatsiooni ja repressiivorganite tegevust? Minu teada pole selle nõude kohta seisukohta võtnud ka ükski teine Eesti ajaloolane.

2004. a. avaldas Ilmjärv laineid löönud suurteose „Hääletu alistumine“, millele eelnes rida artikleid Postimehes. Nüüd püüdis Ilmjärv tõestada, et Päts oli ka sõltuv N. Liidust, seega kahepaikse orientatsiooniga. Arvustajatel puudus võimalus allikate kontrolliks, tuli leppida tõlgenduste hinnanguga. Kolm aastat hiljem leidis Jaak Valge mõnda allikat kontrollides, et arhiividokumentide ja Ilmjärve kirjutatu võrdlus näitab, et dokumendid räägivad üht, Ilmjärv teist.

Oma analüüsi tulemused avaldas Jaak Valge ajakirjades Akadeemia ja Tuna. Neid võttis kokku Pekka Erelt (Eesti Ekspress 28.6.2007). Kolm ilmekat näidet: 1) Ilmjärv: Moskva kiitis 1934. aastal heaks Pätsi kava panna toime riigipööre. Valge: niisugust kooskõlastust pole olemas. 2) Ilmjärv: Moskva naftaafäär Eestis oli ette võetud ainult selleks, et kaasata Päts N. Liidu huvide teenistusse. Valge: arhiividokumendis pole silpigi informatsiooni selle kohta. 3) Ilmjärv: Päts oli kuni 1940. aastani Tallinna Laevaühisuse kaudu Moskva poolt rahastatud, kuna oli seal aktsionär.Valge: Päts oli pisiaktsionär (vaid kolm aktsiat), väidet tema rahastamisest ei kinnita miski.

Et mõned ENSV ajaloo manipulatsioonid on üle elanud süsteemi kokkuvarisemise, ilmneb ka Ivo Juurvee allikakriitilisest uurimusest ”KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu” (Tuna 2008/2, lk. 32-53). Ta võtab vaatluse alla kaks väidet: 1) Eesti sõjaväeluure (Sõjavägede Staabi II osakond) ja Saksa sõjaväeluure (Abwehr) alustasid aastatel 1935-1936 koostööd või sõlmisid koostööleppe; 2) Eesti tuletornidesse paigutati koostöös Abwehr’iga fotoaparatuur mööduvate Punalipulise Balti Laevastiku laevade pildistamiseks. Nende väidete teaduskäibesse toojaks on ta leidnud Leonid Barkovi. Tema teksti on kasutanud Edgar Meos, kelle info annab edasi Julius Mader. Nad ei viita oma informatsiooni päritolule. Juurvee esitleb neid kolme autorit, kes kõik ühel või teisel kombel on seotud julgeolekuorganitega. Eesti venelane Leonid Barkov oli KGB tegelane, kelle karjääri tipuks kujunes KGB juurdlusosakonna juhi ametikoht Moskvas. Edgar Meos oli suurejooneline seikleja ja valetaja, kes tegi kaastööd KGB-ga, Julius Mader Ida-Saksa Stasi mitteametlik kaastöötaja. Nende väidete käibesse ilmumist ajavahemikul 1966-71 võib näha vastulööki Eesti pagulastele. Kuna väidet luurekeskuse loomisest on korduvalt kasutanud teised, isegi pagulased, viimati Magnus Ilmjärv, võib seda Juurvee arvates pidada õnnestunud aktiivseks meetmeks. Ta leiab aga kokkuvõttes, et need väited ei pea paika. Lõpuks avaldab ta põhjendatud muret, et tulevikus, kui tuleb peale ajaloolaste uus põlvkond, kes oma nooruse tõttu on Nõukogude ajast vaid raamatutest lugenud ja seepärast ehk allikakriitikas nõrgemad, võib ”paljude õigete seisukohtade” otsimine KGB aktiivsete meetmete tulemusel valminud propagandakirjandusest muutuda uurimuste objektiivsust ohustavaks teguriks. See kehtib aga ka nüüdisaja kohta, mida tõendab tema näide nende allikate kasutamisest Ilmjärve poolt.

Märkmed: