Kommentaar: Ajaloo nägu ja kuklapool
Arvamus 01 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mark Soosaar
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat



Ajalugu koosneb kronoloogiast ja emotsioonidest. Dresdeni hävitamine ja Sinimägede verevalamine on seotud kindlate kuupäevadega. Aga nägemused neist sündmustest ehk ajaloolised tõlgendused olid, on ja jäävad vastukäivateks. Minevikul on mitu nägu ning seepärast olen üsna skeptiline Euroopa ühisajaloo koostamise suhtes.

Venelased usuvad, et nende ajalooline roll oli Euroopa tsivilisatsiooni kaitsmine hävitavate kallaletungide eest. Ikka ja jälle taheti näha vene rahvast püha müürina seismas barbarite teel Euroopasse.

Kas tõesti oli üks rahvas aatelisem kui teine? Tasub vaid võtta erapooletu reisimehe Marco Polo päevik ja uurida kuulsa veneetslase ülestähendusi rännakutelt XIII sajandi Kesk-Aasiasse, Mongooliasse, Hiinasse ja Indiasse, et teada saada, kuidas nooled lendasid igas suunas ja kõikjal leiutati võikaid viise vaenlase teise ilma saatmiseks.

Vene rahva kui Euroopa päästja märtrioreooli aitas suurendada Napoleoni purustamine ja keiser Aleksandri pidulik sissemarss Pariisi. Ka Hitleri ja tema pruuni katku hävitamise au kuulub suuresti vene rahvale. Venelaste ajaloo kaks suurt narratiivi – 1812. a Isamaasõda ja Suur Isamaasõda (1941-45) – olid põhjatuks allikaks nõukogude filmitegijatele. Ekraanipateetika on tänaseks ladestunud kindlalt vene inimese teadvusesse.

Vene rahva identiteedi nurgakiviks ongi sügav usk, et ollakse paljude rahvaste päästja või vabastaja, nende kultuuride rikastaja. Aga faktid on karmid. Erinevalt XIX saj Pariisist ei lahkunud vene keelt kõnelev sõdur XX saj Berliinist ja Saksamaalt, rääkimata Eestist, Lätist ja Leedust. Kõik Ida-Euroopa rahvad jäid mitmeks inimpõlveks oma „vabastaja” käpa alla...

Ja seepärast ongi meil, eestlastel, raske vene inimese identiteeti mõista ning sellega leppida. Kuid midagi pole parata. Kui tahame olla ise mõistetud, tuleb meil kuulata ka teiste rahvaste saatusetrummi kurba häält. Muidu ei tule dialoogist ning kooselust midagi head välja.

Integratsiooni sisu ja sisutus

Võlusõna „integratsioon” on sagedasest pruukimisest ning ebatäpsest kasutamisest muutunud pirisevaks kärbseks, mida enam paljud tõsiselt ei võta. Ning kas on „integratsioon” ülepea lahendus, mis meid pärast aprillisündmusi edasi aitaks? Sõnaraamat annab integratsiooni vasteks „kokkusulamine, erinevate keelte ja kultuuride sulatamine üheks tervikuks”. Kas me seda nii väga tahamegi?

Integratsiooni läbikukkunud näiteid leiab ajaloost hulganisti. Sama püüdsid meiega teha nii Stalin kui Brezhnev, kuid võta näpust – ei tulnud välja! Rahva vastupanu oma identiteedi hoidmiseks on enneolematult tugev.

Juhul, kui meil jagub sallivust ja tahet tunnistada vene kogukonna ajaloolist identiteeti, võivad asjad hoopis teisiti ning mõlemale poolele palju soodsamalt kulgeda. Tõeliseks dialoogiks on vaja arusaamist, et korraga võivad kõrvuti elada mitu erinevat ajalookäsitlust, erinevat usku ja kultuuri. Sest minevikust, kus asub identiteedi peajuur, on inimestel oma visioonid. Nende käsukorras muutmine on üsna lootusetu. Oma nägemusi peale surudes pole meil edulootust.

Täna, mil oleme solidaarses Euroopa Liidus ja NATO vihmavarju all, võime käituda hoopis rahulikumalt, vabamalt ning sallivamalt. Meie riik on piisava selgusega ennast kehtestanud, et olla atraktiivne ka nende jaoks, kes tahavad parema elu nimel Eestiga koostööd teha.

Rahu, ainult rahu!

Eelöeldu valguses arvan, et täna pole vaja vabariigi valitsusel eriliselt tõmmelda. Kui me laseme idanaabril meelitada meid propagandasõtta, siis kahjuks võidab suurem vastane. Temal ju sidesatelliidid taevas. Meie ühe venekeelse kanali vastu sünnitab ta kohe kolm ja sellised, mida näeb kogu maailm. Ja muidugi mitte selleks, et meid ümber pöörata, vaid et omasid viltukallutatud ajaloopildiga üles ärritada.

Usun, et pigem tasub meil elada rahulikult ning sõbralikult kõrvuti vene kogukonnaga, otsida ühisosa Euroopa Liidu uutes võimalustes. Ja mitte pöörata erilist tähelepanu idast kostvale tülinorimisele. On ju ilmne, et Putin ja tema Kremli seltskond vajab praegu „vaenulikke naabreid” valijate hüpnotiseerimiseks, kes juba järgmisel kevadel lähevad Venemaa presidendi poolt hääletama.

Kui mu oletus, et Kreml puhub hüsteeriatuld lõkkele just lähenevate valimiste pärast, siis pole ime, kui noored putinlased peagi marsivad Eesti saatkonna juurest otse Punasele väljakule ning nõuavad Putini kuulutamist eluaegse valitsuskepiga tsaariks. Kas mitte selles skeemis polegi peidus Venemaa tänase juhtkonna ebaadekvaatse käitumise saladus? Ja ka põhjus vene võimupartei Eesti sõsarerakonna üsna kummaliseks toimetamiseks?

Arvan, et Venemaa provokatsioonidele ning õrritavale retoorikale mittereageerimine on parim viis nurjata Putini salaplaane.

Enne järgmist tormi

Ja ikkagi, mida peaks Eesti valitsus tegema, et meie riigilaevas poleks lahtist laadungit, mis tormis võib ettearvamatult liikuma hakata ning aluse kreeni pöörata? Iga kapten vastaks – last peab olema kinnitatud. Ülekantuna riigile tähendab see aga, et Eestis elavatel teistel rahvusgruppidel peab olema tööd ja leiba, võimalus hoida elus oma emakeelt ja kultuuri. Muukeelseid ja muukultuurseid tuleb kinnitada eesti ühsikonda püsivate sidemetega. Selleks peab aga valitsema sügav ja tõsine mõlemapoolne tegutsemistahe. Kahju, et need aabitsatõed kipuvad ununema.

Milline võiks olla kursimuutus integratsioonirindel? Arvan, et ka meil, eestlastel tuleb teadvustada teiste rahvusgruppide mõttemaailma omapära. Peame püüdma mõista, miks ja kust erinevad mõttemallid pärit on. Ning vastupidi – Eestis elavatele muulastele tuleb püüdlikult ja samas delikaatselt selgitada eestlaste kannatuste rada XX sajandil. Pole võimatu, et taoline teineteise tundmaõppimine viib üllatava avastuseni – oleme paljukannatanud rahvad. Meie ühisosa on, et oleme kaotanud tuhandeid, miljoneid inimesi tsaaride ja peasekretäride võimuambitsioonide nimel.

Siis ehk saabub ka päev, mil hakkame eristama neid, kes on jäänud truuks oma rahva põlistraditsioonidele, kommetele, rahvakultuurile ning neid, kes on omakasu ja lähikondlaste heaolu nimel müünud hinge sovjeetlikule arusaamisele elukorraldusest. Viimastega, kui nad mõttelaadi ei muuda, pole meil demokraatlikus Euroopas ühist teed.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus