Eesti Elu
Kommentaar: Aastavahetuse muljeid
Arvamus 07 Jan 2011 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Läheneb Eesti taasvabanemise 20. aastapäev. 2011. aasta märtsis on järgmised korrapärased Riigikogu valimised. Käesolevat perioodi iseloomustab stabiilsus. Kuigi sotsiaaldemokraadid lahkusid valitsusest, jäi see püsima ja Andrus Ansip on kõige kauemini valitsenud peaminister.

Taasvabanemine tõi kaasa muutusi, aga ei olnud just murdeline – sellesuunalised katsed ei läinud suurelt osalt läbi. Ei piisa sildi vahetusest, näiteks demokraatia mõiste kasutamist ja rõhutamist, kui teostajatel pole vastavaid kogemusi. Meenub inertsi seadus: kehade põhiomadus, mis väljendub selles, et iga keha kas püsib paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kui seda olekut ei muuda mõni väline põhjus.

Eesti poliitikas on endise süsteemi esindajad küll üle võtnud palju uuest keelepruugist, aga suurelt osalt ignoreerinud välist põhjust – taasvabanemist – ja jätkuvad inertsi seaduse kohaselt nagu igiliikurid. Olen varem juhtinud tähelepanu faktile, et Eesti suurimate parteide eesotsas on jätkuvalt endised komparteilased. Järgmistel valimistel sihib peaministri kohta viimane ENSV Ministrite Nõukogu esimees (VES 16.09.2010). Just nagu mingi inertsiline järjepidevus!

Eesti vajaks pikapeale juhte ilma kommunismi taustata, ilma klannisidemeteta, kes suudaks inertsi mõjutada ja kogu riigi korralikult käima panna. Neid peaks peamiselt andma vabaduses üles kasvanud põlvkond. Väliseestlasi võib ju koju kutsuda, aga nad on kogu aeg olnud ebamugavad subjektid inertsele seltskonnale, kellele on mõeldamatu, et üks väliseestlane võib midagi teha Eesti jaoks missioonitundest. Peale mõne erandi ei võeta neid meeleldi omaks taasiseseisvunud Eesti poliitilises nomenklatuuris. Neile pole ka omane võltspatriotism ja nad ei müü oma aateid rahale.

Neid muljeid kinnitab kommentaaride lugemine. On siiski korralikke arvamusi, milles püütakse juhtida tähelepanu probleemidele. Kommentaarid on tihti parteiline reklaam, milles teemale koondumise asemel rünnatakse kirjutajat. Võrgus vohab rumalus, mida ei suuda kahandada kustutatud kommentaarid. Nende kirjutajad võivad leida lohutust mäejutluses: „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.“ (Matt. 5,3).

Aganate seast võib leida ka teri. ERR saatesari „ENSV“ on leidnud palju positiivset vastukaja, eriti äratundmisrõõmu. Raskes olukorras pakub vahel kergendust võllanali nagu varem armeenia raadio. Ühes kriitilisemas kommentaaris iseloomustati selle ajastu huumorivõtmes käsitlust sümptomaatilisena. Halli ja trööstitu aja vaid naljaks pööramine võibki jätta sellest rikkumata põlvkonnale mulje, et tollane elu oli lust ja lillepidu: defitsiiti sadas mängleva kergusega uksest ja aknast sisse, pooletoobise stalinistist naabrimutiga sai nalja nabani, koputamine ja pealekaebamine oli sama süütu kui poisikeste luuremäng ning iga mees võis põrandaaluse äri midagi kartmata püsti panna, sest partei ja miilits aitasid su igal ajal jamast välja. Selles serveeritavas ENSVs ei eksisteeri küüditamisi, metsavendi, sundkolhoseerimist, sovetiarmeesse sundvärbamist, Afganistani ega Tšernobõli kupatamist, teisitimõtlejate tagakiusamist ega tudengite kõrgkoolist väljaviskamist, sest milleks meile maalitavat klantspilti ometi rikkuda? Kirjutaja konstateeris, et ENSV on meis veel liialt sügaval sees, me ei kiirusta temaga lõpparvet tegema, ei saa temast lahti, sest ta elab edasi. Süsteemi tumedamad pooled jäävad sarjas puudutamata. Eestlased õppisid siiski juba Nõukogude ajal lugema ridade vahelt ja sama on vaja ka sarja „ENSV“ kõikide nüansside mõistmiseks.

Ei tohi unustada naabreid. Üsna suurt tähelepanu äratas Venemaa uue suursaadiku ettepanek ajalooliste probleemide lahendamiseks luua kahepoolne riiklik ajaloolaste komisjon, mida on kommenteeritud üsna elavalt – ja skeptiliselt. Selle kohta ütleb ajaloolane David Vseviov: „Ettepanekut tehes manitses suursaadik võimalikku komisjoni, et selle töö tulemused ei tohiks haavata kummagi rahva ajaloolist mälu. Sellesse lausesse ongi koer maetud. Sest normaalsetes ühiskondades pole tõtt rääkides ajalooline mälu haavatav. Vähemalt mitte eluohtlikult. Seda vaatamata asjaolule, et ajalooline tõde kipub enamasti olema valus.“ (Eesti Päevaleht 28.11.)

Orwelli „1984“ sisaldab kibedaid tõdesid, mis kehtivad samuti tänapäeva Eestis. Näiteks: „Kes valitseb olevikus, valitseb ka mineviku üle.“ See mõjutab veelgi ajalookirjutust ja ka avalikku arvamist, kus pannakse suuremat rõhku sovetiaja ilusale noorusele kui rahva sundolule võõra võimu all. See asendub aga varsti uue põlvkonna inertsivabama noorusega. Kõige selle juures ei tohi unustada, et tegelikkus ei vasta soovunelmatele. Eesti on enamik ajast olnud murede maa, tihti luhtunud lootuste ja ootustega. Aga kõigest hoolimata ka õnnelik saar suurriikide meres, kellele ajaloo kulgemine viimase saja aasta jooksul kaks korda on kinkinud vabaduse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus