Eesti Elu
Kommentaar: Aastalõpu tähelepanekuid
Arvamus 12 Dec 2008 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Sageli tsiteeritakse Luksemburgi peaministri Jean-Claude Junckeri mõtteavaldust: „Meie, poliitikud, teame väga hästi, mida tuleks teha. Probleem seisab selles, et me ei tea, kas meid valitakse tagasi, kui oleme seda teinud.“

Umbes sama arvab Mihkel Mutt: „Demokraatias, kus elatakse valimisest valimiseni, on ka äärmiselt raske panna inimesi oma heaolust loobuma. Iga valitsus, kes võtab selleks ette drastilisi meetmeid, hääletatakse järgmine kord maha. Oleks vaja erakondade konsensust, aga seda ei ole saavutatud.“ (Postimees 04.06.2008).

Siin on tegemist üldise probleemiga. Eestis lisandub sellele poliitilise tausta küsimus. Paljusid segab nende mitte just olevikuga kooskõlas olev minevik. Teadus on aga leidnud ka sellele lahenduse. USA teadlaste väitel avastasid nad mooduse ebamugavate mälestuste selektiivseks kustutamiseks, mis tulevikus võib aidata inimestel ränkadest elusündmustest kergemini üle saada.

Hiirtega tehtud eksperimentides õnnestus Georgia meditsiinikolledzhi uurijatel kustutada teatud mälestusi, ilma et see näriliste aju oleks kahjustanud, kirjutab BBC News.

Selle ebamugava probleemi on Eestis paljud ilma teadlaste abita edukalt lahendanud, kasutades peamiselt valikmälu, mis kustutab automaatselt ebasobivad mineviku faktid. Või on koguni sammukese edasi astunud, neile vastupidise sisu andnud. Üsna levinud tendentsiks on seletada, et kõige enam kannatasid nõukogude võimu all kommunistid ja poliitiliste repressioonide ülim tipp oli VIII pleenum. Üks kommentaator ütleb selle kohta: „Muidugi kannatasid kommunistid ja eriti tipupoole trügijad hirmsasti. Sest koogutamine on füüsiliselt raske ja mõjub selgroole halvasti. Nuhkimise ja koputamise eelduseks oli, et pidi arvatavate dissidentiga koos jooma, mistõttu jälle tervis kannatas – maks, passiivne suitsetamine, magu, stress jms. Müts maha taoliste märtrite ees!“

Inimene on see, kes ta on, mõjutatud minevikust ja karmist olevikust. Tema muutmine ei saa toimuda üleöö. Vabana saab ta teha paremaid otsuseid, laskmata ennast mõjutada mineviku taagast ja hetke hirmudest. Vabad inimesed kasvavad paremaks, nendega koos ka ühiskond.

Eesti ja eestlaste loogika tänapäeva maailmas (ja tegelikult läbi ajaloo) on rahu ja iseolemine – me oleme liiga väikesed, et kellegagi vastanduda, konflikti otsida. Kõigi nendega, kes seda mõistavad – „sallivad“ – on läbisaamine alati suurepärane olnud.

Sallivus on üks ühiskonna poliitilise ja sotsiaalse kultuuri näitajatest, kuid tingimusteta, eriti ühepoolne sallivus ei ole seni näidanud end üheski kultuuris ega sotsiaalses koosluses sellise jõuna, mis suudaks seda säilitada. Kui lugeda või kuulata tänapäevaseid sallivusideolooge, siis tekib pahatihti küsimus, kas seda mõistet ei aeta omakorda segamini alistuvusega?

Ei tohi unustada, et kommunistid olid (ja on veelgi) osavaimad verbaalse ekvilibristika kasutajad maailmas.Võrgukommentaarides tunnevad end üsna kindlalt ja koduselt vene propaganda maaletoojad. Massiivselt surutakse peale tendentslikke seisukohti ja tõlgendusi, tihti lausvalet, naeruvääristatakse ja mõnitatakse kõike Eestiga seotut, lojaalsust Eesti riigile peetakse aga lausa loomuvastaseks. Ühesõnaga – kuritarvitatakse sõnavabadust. Loomulikult ei saa neilt seda vabadust võtta, aga samas ei tohi jätta tähele panemata asjaolu, et nende arvamusi loevad tuhanded inimesed. Tihti noored, kellel on kindel maailmavaade veel välja kujunemata ning kes noorusliku protestivaimu tõttu on valmis kinni haarama igast uuest ideest, suutmata neid objektiivselt hinnata. Vale, mis teadmatule inimesele võib välja paista kui tõde, on oma olemuselt ohtlik ja vajab kohest kummutamist. Kõnekaks faktiks on venemeelsete väljakujunenud käitumismall nimetada valede kummutamist sõnavabaduse piiramiseks. Samal ajal iseloomustatakse eesti rahva kannatustest rääkimist russofoobse provokatsioonina. Pole ka ime, et ametlikust kõnepruugist on teatud jõudude toimel minema pühitud mõiste okupatsioon ja asendatud pehmekoelise ja naljakavõitu „nõukaajaga“.

Need on peamiselt nopped arvamusartiklitest ja võrgukommentaaridest, vaheldumisi lootusrikkad ja murelikud. Lõpuks tsiteerin jälle Mihkel Mutti, kes tihti arutleb eestluse probleemide üle. Ta vaidleb vastu arvamusele, et eestlane ei oskavat end näha teiste silmadega. Oskab küll, aga asi on vist selles, et me ei näe end sellistena, nagu mõned härrad ja prouad eurostruktuuridest seda sooviksid. Tervikuna on aga nii, et mida väiksem rahvus, seda rohkem ta end kõrvalt vaatab. Anekdoot, kus eestlane elevandipuuri ees mõtleb, mida see elevant küll temast mõtleb, on õige. (Postimees 17.10.2008).
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus