Kommentaar: 24. veebruar – Eesti Vabariigi sünnipäev
Arvamus 22 Feb 2008 Väino J. RiismandelEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Vabariigi esimest aastapäeva tähistati 24. veebruaril 1919 sõjaväeparaadiga Tallinnas. Sellega loodi traditsioon Eesti Vabariigi sünnipäeva iga-aastaseks tähistamiseks. Eesti rahva poolt demokraatlikult valitud Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ kuulutas „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides… tänasest peale iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks,“ kes kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu peab erapooletust.

Selle ajaloolise sammu eelduseks oli Maanõukogu 15/28. novembri 1917.a. otsus (edaspidi „Otsus“), milles Maanõukogu tunnistas ennast „ainukeseks kõrgema võimu kandjaks“ kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni ning volitas kõrgema võimu teostamise Maanõukogu juhatusele ja Vanematekogule ühes Maavalitsusega seniks, kuni Maanõukogul ei olnud võimalik kokku tulla. Need juhtivad asutused jätkasid oma tegevust põranda all. Vene riigi lagunemise ja Saksa okupatsiooni ähvardusel tunnistas Vanematekogu 10. jaanuaril 1918 tarvilikuks „Eestimaad välja kuulutada iseseisvaks erapooletuks demokraatlikuks vabariigiks“ ja otsida sellele tunnustust välisriikidelt. Iseseisvuse väljakuulutamine toimus Päästekomitee Manifestiga Tallinnas 24. veebruaril 1918 enne Saksa okupatsioonivägede saabumist. Seda päeva peetakse Eesti Vabariigi sünnipäevaks, kuigi Manifest oli juba päev varem mõnel pool teatavaks tehtud.

Seoses Otsuse 90. aastapäevaga tekkis Eesti ajakirjanduses mullu arutelu, kas 24. veebruar on tegelikult Eesti Vabariigi sünnipäev või tuleb selleks pidada 28. novembrit 1917, mil Maapäev kuulutas end kõrgemaks võimuks.

Kas tunnistada 24. veebruar või 28. november vabariigi sünnipäevaks, oli elava mõttevahetuse aineks ka 1937.-38. a. Ajakirjades Akadeemia, Tänapäev, Varamu, Eesti Politseileht ja ajalehtedes esitasid juhtivad juristid argumente mõlema tähtpäeva toetuseks. Põhjalikuma juriidilis-teoreetilise analüüsi esitas Tartu Ülikooli haldusõiguse professor dr. jur. Artur-Tõeleid Kliimann. Oma uurimuses „Õiguskord“ (Tartu 1939) ja artiklites asus ta seisukohale, et Eesti Vabariigi sünniaktiks tuleb lugeda Maapäeva 28. novembri otsust.

Kliimann rõhutas, et riigi olemasoluks on vajalikud kolm elementi: maa-ala, rahvas ja riigivõim. Riigile omane terviklik maa-ala ja rahvas olid loodud juba Vene Ajutise Valitsuse 12. aprilli 1917. a. nn. autonoomia dekreediga, millele oli rajatud Eestimaa kubermangu Ajutise Maanõukogu või Maapäeva võim. Kliimanni hinnangul moodustas Maapäeva Otsus kõrgemast võimust riiklikuks eksistentsiks vajaliku kolmanda elemendi. Tema arvates toimis Otsus uue õiguskorra loomises, milles Maanõukogu alluvusse jäid kohalikud autonoomsed omavalitsuse ühikud. End ajutiselt kõrgema võimu kandjaks kuulutamine kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni tõi riigiõiguslikult kaasa Vene riigi seadusandja eemaldamise Eestimaa kogukondlikust ühikust ja ühtlasi Vene riigi põhiseaduse kõrvaldamise. Seega katkes kontinuiteet Vene õiguskorraga ja Maanõukogu ja Maavalitsus varustati riigiorganite võimuga, misjärel sündis kogukondlikust Eestist riiklik Eesti ja nii tuleks pidada 28. novembrit 1917. a. Eesti riigi sünnipäevaks.

Maapäev volitas laiendatud Vanematekogu teostama võimu seniks, kuni Maapäeval polnud võimalik kokku tulla , mille tulemuseks oli 24. veebruari Manifest. Prof. Kliimanni arvates oli Manifestil Eesti riikliku iseseisvuse tekkimise loos deklaratiivne toime Eesti riikliku ühiku loomisel, mis lõplikult ei lahendanud ka Eesti Vabariigi sõltumatuse küsimust. Eesti riigi konstitutsiooniliseks sünniaktiks oli 28. novembri Otsus.

Oleme nõus prof. Kliimanni järeldusega, et Otsus oli juriidiliselt Eesti esimeseks normatiivseks eelkonstitutsiooniliseks aktiks, mis rajas õiguslikud alused omariikluseks ja eeldused järgnevateks riigiõiguslikeks sammudeks. Need kulmineerusid 24. veebruari Manifestis.

Kliimanni analüüs ja esitlus võivad olla juriidiliselt loogilised, kuid nendele toetuv järeldus eirab üht olulist tõika – Otsuse aegse Eestimaa kubermangu kuulumist Vene impeeriumisse. Maapäev ei kuulutanud oma Otsuses irdumist Vene riigist. Eeldati autonoomse seisundi taotlemist Vene liitriigis. Otsus täielikuks iseseisvuseks ja Venemaast lahkulöömiseks tehti Vanematekogu koosolekul 6. jaanuaril 1918. Sealt algasid sammud iseseisvuse väljakuulutamiseks. Alles 24. veebruari Manifestiga kuulutas Eesti end irdunuks ja lahkulöönuks Venemaast „iseseisva“ riigina.

Pole põhjust väita, et Otsusega katkestati põhiseaduslik seos Venemaaga, kui igapäevane poliitiline ja halduslik tegevus toimus Eestis kui Venemaa osas. Tallinna Sõjalis-revolutsiooniline Komitee toimis pärast kubermanguvalitsuse ülevõtmist koos riigis asuvate vene sõjaväeosadega Venemaa keskvõimu esindajana. Ehkki kohalikud omavalitsused jäid Maapäevale ustavaks, ei asendanud nad tegelikku riigivõimu ega kujutanud endast riikliku olemuse kolmandat (võimu) elementi. Ja kuigi osaleti nt. Vene Asutava Kogu valimistel novembris 1917, kuhu valiti Eestimaa kubermangust 8 saadikut ning Asutav Kogu astus kokku 5. jaanuaril, saadeti see kohe Lenini korraldusel laiali.

Detsembris tegevust alustanud Eesti Diviis kuulus Vene sõjajõudude koosseisu, need väeosad muutusid aga Eesti sõjaväeks alles iseseisvuse Manifesti ettevalmistustega.

Vaatamata Maapäeva Otsusele jätkus Eestimaa valitsemine ja haldamine endiselt Venemaa osana. Seda tunnustas ka prof. Kliimann, kui ta tuvastas erinevusi Otsuse ja Manifesti vahel: „28. november andis Eestile riikliku ühiku ilme. Ta aga ei määranud loodud riigi iseseisvuse ja sõltumatuse astet lähemalt, jättes selle ülesande lahendamise peatselt kokkuastuva Asutava Kogu hooleks. Polnud veel selgunud, kas jäädakse täiesti iseseisvaks ja sõltumatuks riigiks või astutakse Suur-Vene ühendriiki autonoomse vabariigina, kuigi seda küsimust arutlev Vanematekogu kaldus esialgu Eestit kuulutama osariigiks... 24. veebruar on juba samm ettepoole riikliku iseseisvuse astme määramisel. Ta juba eraldab Eesti kindlalt ja täielikult oma emamaast ja teistest riikidest… Aga ka 24. veebruar ei lahenda siiski riigi sõltumatuse küsimust lõplikul kujul, jättes selle samuti Asutava Kogu hooleks.“

Et ülaltoodud asjaolud on vastuolus Eesti kui iseseisva riigi olemusega, ei saa ka Otsust pidada Eesti riigi sünniaktiks ja 28. novembrit 1917 riigi sünnipäevaks – vastupidiselt prof. Kliimanni seisukohale.

Samadel põhjustel on vastuvõtmatu Eesti õigusajaloolase prof. Peeter Järvelaidi poolt esitatud vaade 28. novembri pidamisest Eesti riigi sündimise päevaks de jure. Toetudes prof. Kliimanni jt. seisukohtadele väidab Järvelaid, et kuigi Maapäeval ei olnud faktiliselt võimu, teostus see omavalitsuste tasandil: „... tegelikult de facto tegutsesid kõik vallad kui väikesed riigid ja seega eksisteeris ka loodav riik.“ (EPLO 28. nov. 2007) Siin oli tegemist kogukondliku võimu teostamisega Maapäeva 28. novembri Otsusega loodud omariikluse taustal ja mitte riikliku keskvõimu rakendamisega. Eesti riik ei sündinud Otsusega.

24. veebruari 1918. a. Manifesti üheks oluliseks osiseks oli, et loodi iseseisev, kindlalt Venemaast lahku löönud Eesti riik. Seetõttu tuleb põhjendatult pidada 24. veebruari 1918 Eesti Vabariigi sünnipäevaks.

Manifesti käsitlemine vabariigi sünniaktina leiab toetust rahvusvahelise õiguse seisukohalt, mille tunnustuse eelduseks on kontroll suhete üle teiste rahvustega ja riikidega ning riikliku võimu teostamine rahvusvahelistes suhetes. Seda ei olnud Maapäeval Otsuse tegemise ajal. Maapäeva poolt väljasaadetud välisdelegatsioon Eesti iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse hankimiseks sai teoks alles Vanematekogu järgnevate otsustega.

24. veebruari tähistati vabariigi sünnipäevana 22 aastat kestnud iseseisvuse ajal ja järgnevatel aastatel vabas maailmas, kus iganes eestlased selleks kogunesid. Seda traditsiooni jätkati alates 1992. aastast taasiseseisvunud Eestis. 24. veebruar oli, on ja jääb Eesti Vabariigi aastapäevaks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus