Aastate jooksul Eesti arengut jälgides ja kommenteerides on kogunenud mitmeid tähelepanekuid. Pärast taasvabanemist oli palju juttu eesti rahva kannatustest vene okupatsiooni all. Tendents läheb aga selles suunas, et kui keegi räägib okupatsioonist, küüditamistest ja muust, iseloomustavad mitmed „arvamusliidrid“ seda „venevihana“. Süüdi olevat ikka eestlased ise. Kas ei tohigi enam rääkida faktidest? Küülik ei peaks rääkima mao õigusest teda nahka panna.

Ei võeta ka alati sõna ekslike arvamuste kohta. Kui näiteks ajaloolane Olaf Mertelsmann väitis, et mõnikord olevat kahe silma vahele jäänud fakt, et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel, mitte poliitilistel põhjustel (Sirp 7.11.2008), ei meenu kedagi, kes oleks püüdnud tema seisukohta vaidlustada. Tuleb meelde ühe kommenteerija küsimus – kas on ainult julgust olla arg? Meri-Jakobsoni komisjoni viimane aruanne ütleb: 1942–90 mõisteti vähemalt 37.000 Eesti kodanikku seadusevastaselt süüdi Nõukogude kriminaalkoodeksi poliitiliste paragrahvide alusel.

Kus on korralik analüüs Pätsi ja Laidoneri deporteerimisest 1940. aastal? Eesti oli siis veel iseseisev riik; mis õigusega küüditas N. Liit selle juhtkonda? Selle aktsiooni toimepanijaks oli NKVD, aga kes andis käsu? Eesti ajaloo VI köites (2005) on seda mainitud põgusalt (lk. 176). Sama teeb Ilmjärv, aga ilma kommenteerimata („Hääletu alistumine“, 2004, lk. 889). Siiski on tal okupatsiooniga seoses üks hea tähelepanek, nimelt et selle tagajärjel muutusid Balti riigid N. Liidu provintsideks (lk. 786). Siin saame vist ka seletuse, miks NKVD juba enne Eesti liitumist võis vangistada ja küüditada Eesti riigimehi ja neid üle kuulata, kusjuures Ilmjärv nõuab neilt NKVD-le puhta tõe rääkimist (President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, Tallinn 1993, lk. 50). N. Liit taastas lihtsalt endise olukorra, mis oli olnud eesmärgiks kogu aeg pärast Tartu rahu sõlmimist.

Ajaleht Kesknädal tõi ära osa soome professori Bäckmani teosest, kus rõhutatakse küüditatute head kohtlemist ja selle aktsiooni „kergust“: enamik elas selle üle, seepärast räägitakse sellest nii palju (10.12.2008)! Kas hävitati liiga vähe? Keegi pole huvitatud rahvusvahelistest konventsioonidest, mis vist küll ei kiida heaks okupeeritud riigi riigipea deporteerimist okupeerivasse riiki?

Eestis on veel väga tugev vahepealse ajupesu jõud, sinna pole midagi parata. Selle muutmine kestab veel paar põlvkonda ja oleneb maailma arengust. Sakslaste järeltulijatele pannakse süüks eestlaste 700-aastast orjapõlve, aga katsugu keegi öelda midagi samalaadset mõne ENSV tähtsa tegelase võsu kohta, siis on kohe lahti suur kisa ja pahameel. Loomulikult ei vastuta lapsed oma vanemate pattude eest, aga kui nad eitavad neid, teevad nad end kaudselt kaassüüdlasteks.

Eesti võrgukommentaaridele, milles juhitakse tähelepanu Venemaa julmale käitumisele eestlaste suhtes, väidetakse vastu, et mitte ainult sakslased, vaid ka poolakad, taanlased ja rootslased peaksid vabandama eestlaste orjastamise eest, kuigi nad ju pole eestlasi küüditanud ega nende paremikku süstemaatiliselt hävitanud.
On ka otsustav vahe ümberrahvustamise osas. Kui sakslastest mõisnikud katsusid siiski eesti keelt purssida, keeldusid paljud vene okupandid seda õppimast. Pealegi olid mõisates tihti eestlastest lapsehoidjad, kelle kaudu lapsed said üsna korraliku keeleoskuse ja sellega ka võimaluse heita pilk eesti rahvakultuuri. Seda on mitmed eesti keelt rääkivad balti aadlike võsud Göttingeni ajaloopäevadel meenutanud.

Praeguse Euroopa kultuuris on palju kristlikke komponente. Multikultuuri eest võitlejad panevad rõhku ristiusu negatiivsetele külgedele – ristisõdadele, inkvisitsioonile jne. Need kuuluvad ajalukku, uusaja marksismi-leninismi ateistid on aga seda moodsamate vahenditega palju jubedamalt harrastanud. Ateism on tegelikult ka usk – egoism, kus keskpunktiks on enda isik. Paljudele on usk väga vajalik, ei saa läbi ilma toeta. Seda võib märgata ka siin Taanis, kus küll räägitakse kiriku ja riigi lahutamisest, aga samal ajal kasvab usu osatähtsus noorte seas. Viimase küsitluse kohaselt usub 58% Jumala eksistentsi. 30-40 aasta eest uskus sama palju kommunismitaeva tulekut maa peale. Eesti nn. maausk on segu mitmesugustest, tihti mujalt laenatud kommetest, olles pigem ebausk, mille „naabrusesse“ kuuluvad horoskoobid, mustad kassid jmt.

Miks pole eesti sotsioloogidel erilist huvi kohaliku venelaskonna väärtushinnangute vastu? Nad piirduvad peamiselt ebamäärase halaga eestlaste vähese hoolivuse üle, esitades seda tõe pähe ja üle tähtsustades. On aga mitmeid huvitavaid küsimusi. Võiks näiteks välja selgitada, kui suur osa venelasi peab eesti keele õppimist või selle kasutamist enda jaoks alandavaks; kui paljud neist peavad Eestit põliseks vene alaks; milline on suhtumine Stalini isikusse, Tshetsheenia sõdadesse, vähemusrahvuste olukorda Venemaal; kas nad julgevad oma seisukohti ilma hirmu tundmata välja öelda; kas nad on tundnud survet või ähvardusi, kui on avaldanud Eestit toetavaid mõtteid?

Üks kommentaator soovitab: ära Läänt häiri ega Vene karu ärata, muidu võib veel kallale tungida! Kuid karu ärkab nagunii ja kallale tuleb ta siis, kui ta näljane on.

Märkmed: