Kolmas ümbermatmine – aga kelle?
Arvamus 06 Jul 2007 Vello SaloEWR
    Trüki   E-post   FB     
Minul oli au seista 1944. aasta septembris Eesti Vabariigi sõdurina Tallinna kaitsel. Vaenlased olid Stalini sõdurid. Langenud sõdur ei ole aga enam vaenlane ja tollaste vaenlaste äsjane ümbermatmine Eesti kaitseväe kalmistule teeb meie vabariigi valitsusele au. See on ka hea eeskuju neile, kes purustasid meie Vabadussõja ausambad ja püüdsid hävitada vabadussõdalaste mälestustki, mattes nende jäänuste peale punaarmeelaste omad. Siinsamas, Eesti kaitseväe kalmistul.

Aastat kuuskümmend hiljem oli mul au koostada Valge raamat Eesti rahva kaotustest-ohvritest okupatsioonide ajal, millega seoses tuli tegelda ka Tõnismäe matustega. Nüüd, 3. juulil 2007, pean vajalikuks meelde tuletada mõningaid hästituntud, kuid ununema kippuvaid tõsiasju – ent ka küsimusi, mis ikka veel vastust ootavad.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et 14. aprillil 1944 toimusid Tõnismäel paraadmatused. See rõhutamine ei vähenda meie austust langenute vastu, kelle arvamust ju keegi ei küsinud. Ilmselt kuritarvitas NLKP nende säilmeid Eesti Laskurkorpuse ridades langenute mõnitamiseks – kellest ühtki Tõnismäele ei maetud. Edukalt toiminud rassivaenu õhutamise aktsioon.

Ei saa ka kuidagi unustada, et 14. aprillil toimus ümbermatmine: me ei tea tänapäevani, kuhu need säilmed algselt, umbes seitse kuud varem maeti. Tuleb tunnistada, et meie teadmised Tõnismäele maetute kohta on praegugi väga väikesed. Alles nüüd, aprillisündmuste ajel, oleme saanud kindlamat teavet, ehkki õige pisut.

Jah: meil ei ole ikka veel mingeid usaldusväärseid arhiiviandmeid Tõnismäele maetute kohta. Vähe sellest: mõni nädal tagasi ei teadnud keegi, kas sinna oli üleüldse kedagi maetud. Kindlasti maeti sinna 12 punast kirstu – ent kas nad sisaldasid üldse midagi? Alles väljakaevamine tuvastas tosina maetu jäänused. See on nüüd kindel.

Ent kes nad on? 12 kirstu hauale pandi ju 14 nime. Tänu DNA-analüüsile teame nüüd kolme – ning mis palju tähtsam: on olemas uhiuus võimalus, et kadunute sugulased teavad, kuidas nad surid ja kuhu nad algselt maeti. Paraku jääb lahtiseks, kes olid ülejäänud üheksa ja kas on tegemist langenutega.

Tõnismäe haual seisis ju üksvahe ka politruk Ivan Sõssojevi nimi, ent DNA eitas seda. Tema sugulaste väitel olevat neil aga tunnistaja, kes viibis matustel. Miks teda mitte siia kutsuda: näidaku meilegi! Kuna Sõssojevi puhul teame, et ta langes 21. septembril 1944 Kahalas, maeti ta tõenäoliselt sinna.

Kipub ununema seegi, et 22. septembril 1944 ei toimunud Tallinnas mitte mingisugust lahingut. See sunnib küsima: kuidas ja kus surid siis Aleksei Brjantsev ja Vassili Volkov, kelle põrmu sugulased nüüd kodumulda viisid? Mõlema surmapäevana on antud 22. september – nagu sanitar Lenina Varshavskajalgi, kes hukkus liiklusõnnetuses. Langenute hulka ta niisiis ei kuulu, kuid tema päris-haud (tõenäoliselt Russalka läheduses) peaks olema kätteleitav.

Kindel on ainult see, et 3. juulil 2007 toimus kaheksa Tõnismäele maetu kolmas ümbermatmine, olid nad siis kes nad olid ja kuhu iganes nad algselt maeti.

Lõpetuseks tahaksin korrata, et 3. juuli matused teevad meie valitsusele au, kuid vabadusvõitlejana tõden samas kurbusega, et selsamal kalmistul on ikka veel taastamata meie Vabadussõja monument. Vaenlase langenute austamine on auasi, meie oma vabadusvõitlejate unustamine aga häbiasi. (Ilmunud 3. juuli Eesti Päevalehes)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus