Skautidel ja gaididel on tavaks iga 3–4 aasta järel pidada suurlaagreid, mis toovad kokku oma maleva ja esindajaid külalismalevatest. 1995. a. toimus Eestis skautide suurlaager „TAGAMETSA“, kus osales ka skm. Enn Kiilaspea juhitud 12-liikmeline esindusüksus koos skautmastrite Ivar Nippaku, Tõnis Nõmmiku ja Jaan Lepaga.

Jõudsin Eestisse mõned päevad enne suurlaagrit ja olin Tallinnas, kui Eesti Skautide Ühing kohtus 11. juulil 1995 kindral A. Einselniga. Kanada skautmalevat esindas sellel koosolekul skm. Ivar Nippak ning Eesti Skautide Liitu skm. Jaan Lepp. Koosolekul arutati võimalikke koostöö mooduseid skautlike organisatsioonide vahel Eestis. Koosolekul osalesid ka Eesti skautide peaskaut nskm. Tõnu Aavasalu ning Noorte Kotkaste peastaabi ülem H. Mürk.

Sellel koosolekul avanes võimalus pöörduda kindral Einselni poole palvega – kas tema kui endine eesti skaut oleks nõus vastu võtma Eesti Skautide Kanada Maleva esindusüksust? Vastus oli jaatav. Reedel, 14. juulil võttiski kindral Kaitseliidu Peastaabis vastu meie esindusüksuse. Lisaks korraldati sõjaväe poolt tutvustav ringsõit Tallinna sõjasadamas.

Tallinnas viibides köitis mind igaõhtune Eesti lipu pidulik langetamine Pika Hermanni tornis. Tekkis mõte – kas meie väliseesti skaudid saaksid ka sellest pidulikust toimingust osa võtta? Pöördusin palvega Toompea kindluse komandandi Mare Viisimaa poole. Selgitasin talle, kes me oleme ja et meie, eesti skaudid, oleme väljaspool Eestit aastakümneid heisanud ja langetanud Eesti lippe meie suursündmustel ning palusime luba osalemaks lipu langetamisel Pika Hermanni tornis, mida meile ka meeldiva üllatusena lubati. Lisaks korraldati meile enne seda sündmust ekskursioon Toompeal – külastasime Riigikogu saali, valitsuse ruume ja peaministri kabinetti. Eriti viimane pakkus meie skautidele suurt rõõmu.

Lipu langetamine 14. juulil Pika Hermanni tornis oli meile kõigile unustamatuks sündmuseks. Torni kogunenud skaudid olid esinduslikus vormis ning kolm meie skauti langetasid lipu. See pandi kokku ja anti üle torni vahile. Teda üllatas meie respekt Eesti lipu vastu ja ta küsis, kas me suhtume alati nii aupaklikult Eesti lippu. Vastuseks oli: „ Jah, alati!“

Järgmisel päeval külastasin taas Toompea komandanti, keda tänasin meie esindusüksuse nimel. Küsisin muu hulgas, kui kaua lipp tornis vastu peab. Selgus, et selle eaks on tavaliselt nädal, kuid tugeva tuule korral vähemgi. Küsisin ka, kus ja kuidas talletatakse Pika Hermanni tornis lehvinud lippe, ning kas meil oleks võimalus saada oma skautidele ühte lippu. Seda lubatigi, ja nii lahkusin Toompealt õnnelikult Pika Hermanni tornis lehvinud suurte lippudega, mille mõõtmed olid 215 x 280 cm.
Kui tervitasin järgmisel päeval Eesti Skautide Ühingu suurlaagri osalejaid väliseesti skautide nimel, oli mul meeldiv võimalus Eesti Skautide Ühingule üle anda Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti lipp.

Mõned kuud hiljem andsin Kotkajärvel toimunud Eesti Skautide Maleva ja Eesti Gaidide Maleva aastakoosolekutel üle teise Pika Hermanni tornis lehvinud lipu ning sama aasta sügisel USA-s toimunud malevate aastakoosolekutel Järvemetsal andsin üle kolmanda lipu.

Nüüd on need kolm Pika Hermanni tornis lehvinud lippu nii Kanadas, USA-s kui Eestis leidnud skautluses kasutamist meie suursündmustel. Iga kord on ka öeldud osavõtjatele, et need lipud on lehvinud Eestis Pika Hermanni tornis, kuulutades ja kinnitades Eesti Vabariigi olemasolu. Järgnenud 10 aasta vältel olid need lipud minu teada ainsad Pika Hermanni tornis lehvinud lipud väliseestlaste kasutuses.

Ajalugu

TRENDING