See, et Tallinnas KUMU kunstimuuseumis avati 3. septembril Eestis seni laiaulatuslikum pagulaskunsti näitus, olete juba lugenud. Uue aastani on KUMU suures saalis väljas 250 teost 70lt eesti kunstnikult, mis loodud väljaspool kodumaad ajavahemikus 1944-1991. Neljapäeval, 7. oktoobril lisandus pealinnas veel kaks nn „väljast koju“ näitust: nii kauaaegse Stockholmi Kunstikõrgkooli õppejõu, maalikunstnik Enno Halleki isiknäitus Vabaduse väljakul asuvas Kunstihoone galeriis kui ka suurnäitus „Väliseesti foto“ KUMUS.
Hallek on Rootsi popkunsti üks pioneer Nii on teda hinnanud Rootsi kunstiavalikkus. Hallek tegeles Rootsis popkunsti uuendajana ajal, mil see Eestis veel võimalik ei oleks olnud. Samas meenutas ta näituse „Eesti kunst paguluses“ avamisel Eesti Rahvusringhäälingu uudistele (muiates), et täielikku vabadust pole kunagi olnud, ei Nõukogude Liidus ega igatsetud läänes; kunstnik peab moele ja tendentsidele ühtviisi vastu punnima igal pool.
Enno Hallek (endise nimega Enn Hallik) õppis Stockholmi Kunstikõrgkoolis maali ning oli hiljem ise samas maalikateedri professor ja monumentaalkunsti osakonna juhataja. 1973. a. kujundas ta Stockholmi Stadioni metroojaama (koos Åke Pallarpiga) ja on 1975. aastast Rootsi Kuningliku Kunstiakadeemia liige. Ta on esinenud Rootsis jm üle 50 näitusel, sealhulgas personaalnäitus 2008. a. Moderna Museetis Stockholmis. Antud muuseumi kogus on muuseas tema töö
Mina åror från Estland och minnen „Minu aerud Eestist ja mälestused“, mille kohta Kersti Koll on Sirbis kirjutanud: „Vahel on isegi kahju, et mõni nii märgiline töö nagu Halleki aerud pole Stockholmi Moderna Museeti asemel mõnes Eesti muuseumis.“
Muhedal kunstnikul huumorimeelest, nagu ka värvitunnetusest vajaka ei jää. Antud näitusel „Fraktaalne abielu varjuga“ on välja pandud tema vineerimaalid, täpsemini vineerile maalitud ühikud: moodulid ehk fraktaalid, mida annab igatpidi kombineerida (kinnitusteks liblikkruvid ja nöörid) ja ka kaasas kanda. Ka näitusel „Eesti kunst paguluses“ on terve sein maast laeni Halleki moodulitest koosneva installatisooni
Portable Sunsets, „Kaasaskantavate päikseloojangute“ päralt.
Autor räägib, et ta tegelikult maalib väga traditsiooniliselt, lihtsalt vorm on uuenduslik. Nagu paljusid teisi loojaid läbi aastasadade, nii huvitab ja lummab Ennot valgus ja selle kujutamine. Kujutavatest värvidest tulebki valgus, nagu merest sellele ümbritsevale. Nii on ta Rohukülast silmamällu jäädvustanud värvid igavikustanud oma loomingus. Kõige erinevamad värvikooslused on ikkagi seotud loodusnähtuste peegeldustega Läänemaa rannalt.
See on arvult Halleki neljas isiknäitus Eestis: 1990 Eesti Kunstimuuseum Kadrioru lossis, 1995 Deco galerii, 1999 Tallinna Linnagalerii. 2007. aasta suveürituse „Kultuurikatapult“ raames marssis seltskond koos kunstnikuga rõõmsalt mööda Haapsalu linna, kirevad maalifraktaalid käes ja kaenlas. Sellised julgemad kunstietendused ei ole Hallekile võõrad. Ta on teinud Rootsi televisioonile filme ning tema humoorikas videotöö „Rüütel ja kirp“ (1999) on osa Vabaduse väljakul 7. novembrini üleval olevast näitusest. Tutvuge Halleku värvirikka maailmavaatega internetis aadressil
www.ennohallek.com Piiludes fotokaga nii sisse kui välja Esimene mulje 7. oktoobril avatud näitusest „Väliseesti foto“ oli üllatuslik. Milliseid ülesvõtteid võiks selliselt näituselt oodata? Täpsemini: millest? Usun, et igaühel, kes väljaspool Eestit ajavahemikus 1944-1991 kaasmaalaste seltsis „seltsinud“ ehk jäänud eestlaseks võõrsil, on oma arvamus sellest, mida võiks ja peaks nn Eesti-eestlastele näitama. Kuna me ju siiamaani ootame, et meie tegevust paremini mõistetaks.
Tuleb aga meeles pidada, et esindatud on professionaalsed fotograafid, seega ei ole tegu pelgalt dokumentatsiooniga, vaid ka kunstiga. Kunstnikuobjektiiv on seega kohati pööratud nii muulaste poole (Berliini müür — Priit Vesilind; Norrköpingu mahajäetud tehasekompleks — Olav Heinmets; Los Angelesi tänavapilt — Alar Kivilo) kui ka tagasi meie endi poole, s.t. fotograafide reisidelt endisesse Nõukogude Eestisse.
See, et on olemas pilte põgenemisest ja põgenikelaagritest, tundub vahel tõelise imena. Neid näeb ju suht harva. Ja sedavõrd suurem on nende, nagu ka pommitamisjärgsete vaadete, õõvastav lummus. Elu reaalsus ja paratamatus vaatab vastu ka nt Rootsi Eestlaste Arhiivi fotolt eakatest kirjanikest Artur Adsonist ja Marie Underist kõrvuti Vårbergi haiglavoodis aastal 1975.
Näitus põhineb kaks aastat kestnud arhiiviuurimusel ja sai teoks paljude inimeste kaasabil: kadunud fotograafide puhul olid need pereliikmed ja lähedased, nt. Eric Soovere poeg Ülo Soovere USAs, Vello Muikma puhul nt korporatsioon Vironia Toronto koondis. Hulganisti tundmatute fotograafide jäädvustusi tuli publiku ette Rootsi Eestlaste arhiivi fotokogust, mille juhatajaks Mai Raud Pähn ja Rootsi ajalehe Teataja arhiivist Enn Nõu kaudu.
Asjaosalised, nagu neid võetakse kokku näituse kataloogi sissejuhatuses: „
Karl Hintzer (1895-1967) ja
Eric Soovere (1916-2008) on põhjalikult dokumenteerinud elu Saksamaa põgenikelaagrites, Soovere fotod jätkavad ka 1950. aastatel uues maailmas kohanemise teemat. USA õhujõududes aerofotograafiks koolitatud
Olavi Maru (1929-2008) toob sisse külmale sõjale iseloomuliku luure teema ning jäädvustused sõjajärgsest Euroopast.
Vello Muikma (1920-2008) tegutses alates 1950. aastatest Kanadas reklaamfotograafina ning portreteeris väliseesti kultuuritegelasi.
Salme Parmingu (s. 1919) fotod eesti iluvõimlejate rühmast USAs kirjeldavad kodumaa kultuuritraditsioonide edasikandumist pagulusse. Teise põlve pagulane, Rootsis tegutsev fotograaf
Olav Heinmets (s. 1953) käsitleb kodusest elust jutustades fotoseeriates mälu ja mäletamise teemat. Lapsena Eestist Rootsi lahkunud fotograaf
Rein Välme (s. 1936), USAsse jõudnud ajakirjanik
Priit Vesilind (s. 1943) ning Kanadas sündinud filmioperaator
Alar Kivilo (s. 1953) külastavad 1970.-1980. aastatel päritolumaad ning nende siin tehtud fotod kõnelevad shokist ja kaotatud ühendusest rahvusliku algupära ja paigaga.“ Näituse ühes toas on amatöörvideo lastelaagritest ja muust tegevusest Lakewoodis New Jerseys – meile kõikidele juba tuttav ja mitte vähetähtis tahk.
Ma isiklikult rõõmustasin, et mõiste väliseesti on juba nii väärikasse ikka jõudnud, et tema vanad ülesvõtted nt. seltsielust Cincinnatis (Eric Soovere), kuigi tuttavad, hakkavad üha enam kaugenema ja paistma pigem nagu filmikaadrid mingist tolleaegsest Hollywoodi idealistlikust linateosest. Ja nii ei paista ilmselt üksnes mulle, välismaa kasvandikule, vaid Eestis kasvanud vaatajale nagunii – peaaegu ulmelisena. Ja sama uskumatult ulmeline meile kõigile on vaated naeratavatest miilitsatest poseerimas Jaani kiriku ees ja naiste öösärgid poe vaateaknal koos juuresoleva loosungiga „Au Suurele Oktoobrile!“ (Rein Välme). Rääkimata dramaatilisest fotojäädvustusest Balti sõdurite väljaandmisest Nõukogude Liidule Rootsis 1946 (Rootsi Eestlaste Arhiiv). Väliseesti professionaalse fotograafi silmavaade oli lai ja sai tiivad tänu Lääne infoühiskonnale ja arenenud fototraditsioonile – nii kirjutatakse näitusel, meile oli see endastmõistetav, kuid antud fotodekogumikul on mõlemalt poolt piilujale palju jutustada.
Näitus on avatud 19. detsembrini ning väärikas ülevaade fotodest ja seega antud ajaloost jäädvustatud 160-leheküljelisse näitusekataloogi. Samas majas jääb näitus „Eesti kunst paguluses“ avatuks 2. jaanuarini. Seda saadab uhke, rikkalikult illustreeritud 544 leheküljeline kataloog.
