Kolm näitlejat ja kirg Vaba Eesti Sõna
Arvamus 24 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mardi Valgemäe

Aastal 1562 sündinud hispaania näitekirjanik Lope de Vega olevat öelnud, et
teatritegemiseks pole vaja muud, kui saepukke ja laudu ning kahte näitlejat ja
kirge. A. H. Tammsaare romaani “Ma armastasin sakslast” ainetel loodud Elmo
Nüganeni lavastus, millega Tallinna Linnateater esines New Yorgi Eesti
Kultuuripävade raames 15. ja 16. aprillil Manhattenis asuvas ATA (American
Theatre of Actors) teatris, tõestas järjekordselt, et Lope de Vega maksiim on
maksev tänapäevalgi.

August Kitzbergi näidendis “Libahunt” väidab küll orjapõlve ajastu
Vanaema, et “kirge meie ei tundnud”, aga kolme tooliga tühjal laval esitatud
Tammsaare-Nüganeni teoses leidub piisavalt esimese Eesti Vabariigi-aegseid kire variatsioone ja permutatsioone. Tammsaare oli varemgi selle teemaga tegelenud, eriti romaanis “Elu ja armastus” Irma ja Rudolfi ning “Tõe ja Õiguse” IV osas Karini ja Indreku vahekordades. Siinses lavastuses mõtiskleb noormees ihast, kuna neiule on “kõik nagu kuuma rauaga südamesse põletatud.”
Nüganen on tugevasti kärpinud romaani teksti. Esitatut võiks seetõttu
kõrvutada näiteks oletusliku Shakespeare’i “Romeo ja Julia” etendusega, milles
kohtame vaid nimitegelasi. Ainuüksi Tammsaare majaproua puudumine, kuigi
temast oli vahetevahel juttu, võrduks näiteks Julia amme väljajätmisega. Ilmselt
tegeleme siin mitte niivõrd tavalise dramatiseeringuga kui “Ma armastasin
sakslast” ainetel loodud iseseisva näidendiga, mis toob lavale teose kolm
peategelast.

Vaest eesti üliõpilast ja korporanti Oskarit kehastas Tõnn Lamp.
“Saksaplika” Erika/Erica osas dubleerisid Külli Teetamm, kelle etteastet
siinkirjutaja nägi, ja (järgmisel õhtul) Ursula Ratasepp. Erica parunist vanaisa
mängis Aleksander Eelmaa.

Kirge tunnevad – või vähemalt räägivad sellest – kõik kolm. Parun, kes
väidab, et ta püüab elu ja armastust juhtida mainib, et tänapäeval vahetatakse
naisi nagu särke. Oskari suhu on pandud korporantide loosung “naised, viin ja
laul,” ent tal ei ole julgust neiuga põgeneda. Erica pihib kirjas, mille Oskar saab
alles pärast tütarlapse surma, et noormees oleks pidanud olema häbematu ja
robust, sest Erica salajane, ent kirglik soov oli sel saatuslikul õhtul end Oskariga
“kompromiteerida”.

Etenduse kõrgpunktiks osutus viimistletud näitlemine. Pidevalt laval viibiva
Tõnn Lambi Oskar nuttis ja naeris, sosistas ja karjus ning muutus liikumatuks ja
halliks kivimürakaks kui ta unistuste maailm purunes. Aleksander Eelmaa paruni
saksapärane hääldamisviis lisas etendusele ajaloolist realismi. Eriti hingestatuks ja nüansirikkaks kujunes Külli Teetamme Erica. Tema tundeelamuslik skaala liikus kohmetunud ja süütust noorukist rebasenahkadega kaetud, ent hingeliselt haige daamini.

Tänu Elmo Nüganeni dramaturgilisele võlukepile tagas “Ma
armastasinsakslast” etendus sügava teatrielamuse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus