Kõik teed viivad Seedriorule
Eestlased Kanadas 30 Jun 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Sedasi see asi paistis, ja mitte ainult Toronto poolt vaadatuna, vaid neid tuli igast ilmakaarest nagu alati. Ja miks ka mitte, kui pidustuste raskuspunkt langes otse jaanipäevale ja ilm oli igati jaanipäevalik. Mitte halastamatult kõrvetav, vaid mõnusalt soe paraja pilvitusega. Siinkirjutajat tervitas rõõmus telgirivi mäeveerul ja vilgas sagimine peamaja ümbruses.

Võrkpalliturniir ja laste karneval jäi nägemata, kuid basaar peamajas oli Merike Kogeri korraldusel täies hoos. Kokad ja einelaua teenistujad olid agaralt ametis, sest kella kaheks oli kehakinnitus ette nähtud. Jahedust armastavad pidulised olid juba pinkidel vestlemas ning vanu tutvusi uuendamas ja uusi sõlmimas. Kes söandas nina päikese kätte pista, sai Toronto Eesti Ühispanga poolt karastava veepudeli kireva paelaga kaela. Oli näha rohkesti noori ja ka selliseid, kelle noorus juba mõnda aega kestnud.

Kella kolmeks koguneti alla orgu, et väärikalt tähistada Võidupüha. Nagu alati, leidus üksikuid uljaspäid, kes võtsid istet toolidel, otse kõnepuldi ees. Enamus eelistas puudealust vilu-varju, kuid kõik tahtsid pidulikust toimingust osa saada. Seedrioru esinaine Kadri Nõmmik-Munro asus kõnepulti ja tervitas kokkutulnuid. Ühislaulu „Eesti lipp” saatel kerkis masti meie armastatud trikoloor. Järgnes Kanada hümn. Ühislaule saatis süntesaatoril Mart Jaanson.

Vaimuliku talituse viis läbi õpetaja Mart Jaanson. Tema sõnavõtu lõpul rivistus üles Estonia koor. Ühislauluga “Hoia, Jumal, Eestit” kinnitati oma truudust kodumaale. Järgnes pidulik võidutule süütamine. Eesti Võitlejate Ühingu esindajad raporteerisid Eesti Vabariigi aupeakonsul Laas Leivatile ja peatselt tõusis taeva poole võidutule uhke leek. Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamise viisid läbi kaks põlist seedriorulast Valter Tera ja Saima Varangu. Mõjuvalt kõlasid hallipäise sõjamehe manalasse varisenud kaaslastele pühendatud sõnad, millele järgnes Saima Varangu esituses Marie Underi pidulik-harras „Sõduri ema”. Lõpuks esitas Estonia koor Roman Toi koraali “Jumal, laota armutiivad”. Liigutavaimaks sündmuseks oli pärja asetamine mõlema ausamba juurde, milles osalesid meie noorimad esindajad Merike Hess ja Epp Jaanson.

Aktusekõne pidas Seedrioru auliige Roman Toi, keda kui äsjast juubilari ja kauaaegset Seedrioru sõpra tervitati tugeva aplausiga. Dr. Toi meenutas võitlust laulurelvaga, küll mitmetel laulupäevadel Seedrioru pinnal, küll Toronto Eesti Meeskooriga Massey Hall'i laval, küll Tallinnas RAM-i – meie koorimuusika Rolls Royce'iga – Vabaduse väljakul; aga ka päevi, kus meie sõdurid pidasid viimast ennastsalgavat võitlust Sinimägedel ja Emajõe joonel. Kõne raskuspunktiks ja põhituumaks oli aga tänane Toompeal valitsev atmosfäär. Praeguses Riigikogu koosseisus on umbes üks kolmandik olnud kompartei liikmed. Juba kaheksa aastat tagasi pidid mitmele riiklikule ametikohale asujad andma süümevande – kinnitama, et nad pole olnud seotud repressiivorganitega. Tänaseks on see klausel oma kehtivuse kaotanud ning uut ega paremat pole loodud.

Tsiteerigem kõnelejat sõna-sõnalt: „Loodame, et sellest segametsast seal Toompeal ja mujal Eesti elu administratsiooni valguses valimiskastide kaudu võsa lõpuks välja puhastatakse, et tarbepuu saaks veel paremini võrsuda. Olgu meil tarkust ja energiat, et me suuga ei teeks suuri linnu, vaid tooksime oma poliitilised soovid kindlalt Eestisse– ka hääletuskastide kaudu nii siin kui seal.” (Dr. Toi kõne toome ära meie järgmises lehes.)

Kontsertosas esines Estonia koor kolme dirigendi taktikepi all: Margit Viia-Maiste, Jaan Medri ja Ingrid Silm. Esitati neli laulu kahelt heliloojalt, mõlemad juubilarid. Roman Toil sai hiljuti eluaastaid 90, Salme Purrel 100. Need asjaolud lisasid meeldivale ja nauditavale esinemisele pidulikkust.

Lõppsõna ütles Ene Rebane-Billings, millele järgnes ühislauluna Eesti Vabariigi hümn. Teadustajana osales aktusel Eve Seppa ja lippureiks olid Seedrioru noored skaut Toomas Eichenbaum ja hellake Triina Voitk.

Päike oli allapoole vajunud ja õhtune jahedus hakkas tasapisi leevendust pakkuma. Veel oli võimalik sõprade-tuttavatega vestelda, einelauast kehakinnitust või karastust leida. Hämaruse laskudes hakati samme seadma vabaõhulava poole, kus lugemisteater „Ilutuli” Killi Mirka lavastusel „Vanapagana ja Kaval-Antsuga” esines. Pealkiri võib olla eksitav, tegelikult kujutas etendust endast siiski katkeid Tammsaare teosest „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mille Toronto „Kungla” rahvatantsijad kolme tantsuga hoogsalt sisse juhatasid. Tehnilistel põhjustel pole siinkirjutajal võimalik sellest korralikku ülevaadet anda, kuna ta oli sunnitud viibima teispool olematut eesriiet. Kuid küllaltki arvuka publiku positiivne reaktsioon ulatus sinnagi.

Vabaõhuteatrist siirduti taas alla orgu mälestussamba juurde, kus toimus traditsiooniline „Mõttesild kodumaale”, mille seekord viis läbi õp. Jaanson. Kahjuks jäi siinkirjutaja sellest ilma, kuna rattad veeresid juba Toronto suunas. Jäi kuulmata-nägemata ka Walter Mätas ja tema „Big Chill”, mis koos DJ Robert Vessmanniga noortele tantsumuusikat tegi. Kuid olen kindel, et selle „piraka pakase” nautijaid oli piisavalt. Ja kindlasti ka sõnajalaõie otsijaid ning loodetavasti ka leidjaid. Nägemiseni, külalislahke Seedrioru! Kohtume ehk veelgi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus