Kõik sõltub suhtumisest
Kultuur 21 Oct 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Otsus üht või teist raamatut lugema asuda oleneb tihti autorist. Mõnega on nii, et oled juba sina peal, tead, et saad tasemel elamuse, naudingu kirjaniku loomingust. Seda peaaegu eranditult. Teistega aga pole alati nii. Kui üks teos on paelunud, siis teine on olnud kui mitte pettumuseks, siis mõistatuslikuks lugemiseks, pahatihti langetes näiteks rumala keele kasutamisele, arvates, et seda peabki tegema. Või on süžee huvitav, aga selle käsitlus annab soovida. Kuid eks selle pärast ongi ilukirjandus oma nime saanud – kui õnnestub, siis on ta ilus, kui mitte, siis tuleb teos teise rubriiki asetada. Autoritega samuti.

Üheks mõistatuslikumaks autoriks allakirjutanule on Andrus Kivirähk. Kui ta Ivan Orava mälestusi kirjutas, siis oli selge, et see on puhas pilamine, millel on kahtlemata oma oluline roll igas ühiskonnas. Ja sellega arvestades ei saanudki olla mingit lugejaprotesti. Kui ta asja aga tõsisemalt võttis, siis näiteks „Rehepapp” õnnestus igati, lausa lust seda lugeda. Ent „Mees kes teadis ussisõnu”, mis ilmus aastal 2007, oli kui mitte just pettumuseks, siis selline teos, mida lugedes pidi peaaegu ennast sundima, et raamatut lõpetada. Et ehk jõuame peatselt pesueht kivirähkluseni. Nimelt ussisõnad olid kuidagi forsseeritud, ropendamist või niisama jämedusi esineb enam kui oleks ilukirjanduses tarvis, kasvõi selleks, et mingit olulist osa teosest rõhutada.

Selletõttu kahtlesin natuke, enne mullu ilmunud „Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust”, mis pärast ussisõnu on ta järgmine romaan, varumist ja lugemist. Kumb autor on selle kirjutanud? Võin aga julgelt ütelda, et kui just mitte „Rehepapi” tasemel, siis on raamat kvaliteetne. Meeldejäävad, huvitavad ja viisakad tegelased, nagu härra Immanuel ja Oidermaa on sellised mehed, kellega hea meelega viidaks aega vesteldes ja maailmaasju arutades.

Alapealkiri paljastab palju. Valdav enamus meist elab tavalist elu; valdav enamus meist teeb parima, et olla hea. Erand ei kinnita reeglit, kuid näiteks Eestis liikudes kohtab peakõikjal abivalmis inimesi, neid tundma õppides saab nautida eestlase huumorisoont, ja ülekõige üllatavad paljud oma mõttesügavusega. Pealiskaudsemas Põhja-Ameerikas elades on Eestis selliste inimestega kokkusaamine värskendav. Eks ole ju nii, et kõik sõltub suhtlemisest – nii teistega kui maailmaga. Ülekõige muidugi enesega, ja sellest saab autor siinsetel lehekülgedel enam kui hästi aru.

Kivirähki pildikesi on teoses arvukalt. Tegelased on pea kõik ilmekalt esile toodud, ja targutusi on vähe, aga elufilosoofiat palju. Näitena saaks esile tuua Vooremäe, kes tunneb tihtipeale puudust sellest, et ta pole nii pisike kui sipelgas. Härra Immanueli hämmastusele vastu tulles seletab Vooremäe: „kujutage ette, milline eriskummaline maailm avaneks siis minu pilgule!” Puhas Kivirähk, lugeja ettekujutusvõime ei vajagi täiendamist. Selliseid kilde on teoses ohtralt, autor oskab naudingut pakkuda mitte absurdsusteni langedes, nagu vahest ussisõnades oli märgata, vaid lihtsurelikule arusaadavaid olukordi inimlikult kirjeldades. Ja lisaks veel, et vist ei olnud teoses ühtegi roppu sõna…

Andrus Kivirähk olevat mullu oma uut romaani esitledes lausunud, et on märksa lihtsam kirjutada seiklusjutte, kus kogu aeg midagi juhtub. Ning eks Ivan Orava mälestused õnnestusid kuna ta sai fantaasial lennata lasta, selle käigus eirates kombekohasust, viisakust ja isegi ehk kirjanduslikke reegleid, kuigi viimaseid on raske defineerida. Autorile peamine oluline väljakutse on lugeja tähelepanu kütkestamine ja talle lugemismõnu pakkumine.

Selle definitsiooni järgi õnnestubki „Maailma otsas”. Mitte nii, et tuleb ühe ropsuga raamat läbi lugeda une arvel nii nagu põnevusromaaniga, vaid et seda saab nagu hõrgutisi nautida, jupi kaupa lugeda, mitte aplalt peatükk peatükile otsa alla neelata. Jah, häid inimesi on romaanis palju, selliseid, kelle taolisi oleme ise elus kohanud, kelle rõõmudest – ning ka tülgastustest, milledest Kivirähk eemale sugugi ei hoia – on mõnu osa võtta. Kõik tegelased pole lihtsad, sellega peibutab Kivirähk natuke. Ent kahtlemata saab teost – ja elu – kokku võtta nende kolme sõnaga, et kõik sõltub suhtumisest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus