Kõik sõltub kultuurist
Kultuur 06 Nov 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sirje Kiin
F: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress. - pics/2013/11/40646_001.jpg
F: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress.

Kui ma kümme aastat tagasi sellise pealkirjaga poliitilise esseekogu avaldasin („Kõik sõltub kultuurist“ 2003), oli raamat otseseks reaktsiooniks toonases Eesti ühiskonnas keenud loomeliitude ja kultuuritöötajate protestilainetele , palvetele, pöördumistele ja üleskutsetele, kes kõik tundsid põhjendatud muret eesti kultuuri, keele, hariduse ja teaduse tuleviku pärast. Kui 2002. aasta eelarves oli kultuuriraha osakaal 3,84%, siis 2003. aasta eelarves oli seda kahandatud 3,4%ni.

Analüüsides aga viimase kümne aasta kultuurieelarve osakaalu Eesti riigieelarvest, on näha hoopis hullemat pilti - pikka ja pidevat langustendentsi. Kui taasiseseisvumise esimesel kümnendil suudeti tõsta kultuuri osakaal eelarves korraks isegi viie protsendini, kui 2004-2008 püsis kultuuri osakaal riigieelarves ligikaudu 3,2% juures, siis viimastel aastatel on kultuuri osakaal eelarves vähenenud peaaegu kahe protsendini. Aastail 2006–2013 vähenes kultuuriministeeriumi osa riigieelarves 3,16 %-lt 2,02-le. Niisiis on kultuuriraha osakaal vähenenud taasiseseisvumise ajal riigieelarves koguni kaks ja pool korda.

Protestihääli kostab praegu aga üha harvemini, sest keegi ei jaksa protestida kümme aastat järjest üha karmima säästupoliitika suhtes, mis saeb pidevalt mitte lihtsalt üht ülemist, tundlikku ning habrast oksa Eesti riigipuust, vaid äsab lausa kirvega emapuu enda juurt.

Ega hariduses ning teaduses asjad paremad pole. Hariduse osakaal Eesti riigi eelarves kõigub 6 ja 7 protsendi vahel, 2014. aasta eelarves on hariduskulude osakaal 6,4%. See ei ole paraku piisav: maakoole suletakse, õpilaste huvihariduseks ei jätku raha, kooliprogramme lihtsustatakse ja standardiseeritakse. Standardkool ei arenda andekust, loovust ega toeta initsiatiivi, ei õpilase ega õpetaja jaoks. Tõsi, rahvusvaheliste testide tulemused on eesti koolides jätkuvalt keskmiselt paremad kui näiteks paljude USA kooliõpilaste omad, kuid need testid mõõdavad pigem nö tuubitavaid standardteadmisi, mitte loovust ja andekust.
Psühholoog Mati Heidmets kirjutas augustikuises arvamusartiklis pealkirjaga „Tont ja möku“ näiteks PISA ja TALISe uuringutest, „kust paistab silma paradoks: ühelt poolt on Eesti laste õpitulemused maailma parimate hulgas, teisalt on Eesti õpetajate hinnangud enesetõhususele (enesekindlus, eneseusk, eesmärgikindlus) rahvusvahelises võrdluses ühed kehvemad. Teeme väga head tööd ja samas arvame, et ei saa millegagi hakkama!? Eestlaste kehvale eneseusule ja hillitsetud sotsiaalsusele osutavad ka väärtuste uurijad. R. Ingleharti maailma väärtuskaardil satume jätkuvalt endiste kommunistide hulka, kelle jaoks papp ja läikivad asjad on tähtsamad kui iseseisev mõtlemine ja ühiskonnaasjades kaasarääkimine.“ (Postimees, 25.08.2013) http://arvamus.postimees.ee/13...

Radikaalne haridusuuendus on see tont, mida vajame Mati Heidmetsa hinnangul tänases koolis, möku on aga passiivse idaeurooplase kuvand, kes pigem ootab ja vaatab, kui et ise sekkub ja otsustab. Liiga kaua suruti meis maha igasugust oma initsiatiivi, okupatsiooniajal sõimati ju neid, kes mistahes omapärast aktiivsust ilmutasid, isehakanuiks, halvemal juhul pisteti vangi. Sellest passiivsuse poolsajandist toibumine on võtnud kahjuks palju kauem aega, kui keegi arvata osanuks. Kooli argipäevapraktikas maadeldakse aga rahapuuduse tõttu mitte uhke uuendusidee ja loova huviharidusega, vaid hädapärase kooliremondi ning vahel isegi elementaarsete õppevahendite puudumisega.


Eesti teaduses teevad kõige rohkem muret pidevalt alarahastatud rahvusteadused võrreldes teiste teadusaladega, ehkki nn rahvusteadusi (eesti keelt, kirjandust, rahvaluulet, rahvamuusikat, etnograafiat, ajalugu jne) saab ja peab saama uurida just nimelt Eestis, see on Eesti riigi põhiseaduslik kohustus. Eesti teadus tervikuna on kümnekordselt alarahastatud. Näiteks tänavu sai Eesti Teadusagentuur 229 uut uurimisprojekti taotlust, vajades 15,8 miljonit eurot, taotlusvooru tegelik rahaline maht on aga ainult 1,4 miljonit eurot.
Viimasel kahel aastal on eriti tugeva löögi all olnud Eesti esimene humanitaarteaduste tippkeskus: Eesti Kirjandusmuuseum. Võrreldes 2008. aastaga on selle teadusrühmade rahastus vähenenud ligi kolmandiku. 2012. aastal jäid rahastamata näiteks eesti etnomuusika uurijad, aga nad on maailmas ainsad, kes seda seda ala tunnevad ja uurivad. Tänavu jäi rahastamata ainus eesti uuemat kultuuri võrdlevalt uuriv töörühm, mis koondab professionaalseid kirjanduse, filmi, visuaalkultuuri ja teatriuurijaid (sh nimekad teadlased Virve Sarapik, Epp Annus, Piret Viires ja Luule Epner). Need on aga rahvuskultuuri- ja teadusvaldkonnad, kus rahastamine on elu ja surma küsimus: kui meie ise seda ei tee ega uuri, siis ei tee seda meie eest mitte kunagi mitte keegi.
Rahanappus kultuurivaldkonnas tähendab, et kõrgharidusega kultuuritöötaja palk on häbiväärselt madal, umbes 600-700 eurot bruto. See tähendab, et raamatukogude arvu vähendatakse pidevalt. See tähendab, et raamatukogudel pole raha osta uusi raamatuid. See tähendab, et lapsed loevad üha vähem, mille tagajärjel neil kahaneb sõnavara ning puudub funktsionaalne lugemisoskus: loetakse küll sõnu, aga lause ega tervikteksti tähendusest aru ei saada. Nii kurtsid äsja otsekui ühest suust eesti emakeeleõpetajad.

Rahanappus tähendab, et eesti kultuuri luuakse ja tehakse endiselt pigem entusiasmist, õhust ja armastusest. Näiteks taotlesin kolme aasta jooksul mitmest riiklikust kultuurifondist raha (kümme tuhat eurot, kahe tõlkija poole aasta töö) Marie Underi mahuka eluloo ja luule inglise keelde tõlkimiseks, kuid sain ridamisi eitavaid vastuseid: lihtsalt neil polevat raha nii suuremahulise projekti jaoks. Kui pöördusin kord kultuuriministri enda poole küsimusega, mida siis teha, vastas ta ülbelt, et otsigu ma kusagilt odavamad tõlkijad, ning lendas seejärel koos kantsleriga VIP-klassis kümne tuhande euro eest ESTOfestivalile (Vt Kultuuriminister ja kantsler käisid 10 000 euro eest San Franciscos, Postimees, 30. juuli 2013).

Marie Underi projekti probleemi lahendas õnneks meie kõigi hiljutine ühisrahastus Hooandjas: tänu 70 eraannetajale kolmelt kontinendilt, kaheksast riigist ning tänu Kanada ja Rootsi eestlaste lahketele kultuurifondidele saime raha kokku, nii et see konkreetne tõlketöö saab nüüd alata. Aga Hooandja üksikjuhtum pole paraku mingi terviklahendus eesti kultuurile, et paneme aga ise oma niigi vähese vara kokku ja teeme kuidagimoodi põlve peal asja ära. See ei aita isegi mitte Eesti nappi kultuurisponsorlust, sest Eesti seadusandlus ei võimalda nimelt annetada maksuvabalt kultuurile raha. Puudulik seadusandlus pärsib nõnda juba eos alles tärkavat kultuurisponsorlust.

Kogu mu kultuuri-, hariduse- ja teadusraha nappuse jutu taga on aga kummitamas tõsine mure Eesti üldise arengu aeglustumise, et mitte öelda pehmelt - paigalseisu pärast. Äsjailmunud ajalehe Diplomaatia 10. aastapäevanumbris hoiatab kahekordne peaminister Mart Laar nimelt nõnda: „Eesti arengukiiruse kohta tasub vaadata Eurostati võrdlustabeleid, kus mitmed riigid on meile viimasel kümnendil kas järele jõudnud või möödagi läinud. Üritades saada Euroopa viie rikkama riigi hulka, on meil praegu oht vajuda viie Euroopa vaesema hulka.“

Eesti riigi põhiseaduses on kirjas, mis on Eesti riigi mõte: see on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine ning arendamine. Vaatamata sajanditepikkusele saksastamisele ja venestamisele oleme suutnud luua ja säilitada omakeelse kultuuri. Nüüd on meil taas juba üle 20 aasta oma riik, oma tuba ja oma luba, aga meie iseolemise emapuu – kultuur – on määratud meie endi juhtpoliitikute kultuurivaenulike ning lühinägelike eelarvevalikute tulemusena pikemat aega kiratsema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus