Kõik on korraga nõrgad – nii Venemaa, Euroopa kui USA
Arvamus 27 Oct 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Andres Herkel
Pole kahtlust, et maailmapoliitika on muutunud pingelisemaks kui kunagi varem alates Berliini müüri kokkuvarisemisest. Paradoks on siinjuures see, et seda pingestumist ei iseloomusta ühegi meile suurimat huvi pakkuva osapoole tugevnemine. Vastupidi, nii Euroopa Liit, mida näeme oma kuuluvuses peamise turvapaigana kui ka Venemaa, mis on suurima ohuallikas, on ehmatavalt nõrgad. Nõrgad on ka Ameerika Ühendriigid, kus rulluv presidendivalimiste kampaania toob esile ühiskonna lõhestatuse ja kergemeelsuse, et mitte öelda rumaluse.

Ähvardamine Iskandritega ja lennukikandja Admiral Kuznetsov ümbereuroopareis Koola poolsaarelt Süüria rannikule on selge jõudemonstratsioon. Siiski paistab selle taga ka Venemaa diplomaatiliste läbimurdekatsete ebaõnnestumine, millele lisaks seistakse silmitsi sanktsioonidest ja madalast naftahinnast nõrgestatud majandusega.

Varem ei ole Venemaa olnud nii paljude Lääne poliitikute jaoks paariariigi staatuses. Sanktsioonide leevendamine või mingite poliitiliste õigustuste otsimine Venemaale ei ole täna teemad. Pärast Aleppo pommitamist antakse ka Ukrainas toimunule karmimaid hinnanguid. Sisuliselt on Lääs Venemaa suhtes üle võtnud selle karmi poliitika, mille vajadusest meie kõnelesime juba aastaid tagasi.

Paraku on illusioonide purunemisel ka hind. Kunagi varem pärast Berliini müüri langemist pole julgeolekuolukord maailmas olnud nii pingestatud. Majanduslikult nõrk ning poliitiliselt isolatsiooni surutud Venemaa võib olukorda veelgi pingestada. Euroopa vähene otsustusvõime ning Ühendriikide skandaalselt kulgevad presidendivalimised aitavad sellele muidugi kaasa.

Euroopa nõrkus ei piirdu üksnes Brexitiga. Just nüüd vajaks Euroopa tugevat ühtsusesõnumit selleks, et taastada sisemine ja väline veenvus. Aga just nüüd torkab otsustusvõimetus teravalt silma. Viimase Euroopa Liidu Ülemkogu ebaõnnestumised on eriti näitlikud. Valloonid pidurdavad vabakaubandusleppe Kanadaga, Itaalia peaminister pidurdab kõigi teiste valmisoleku kõnelda Venemaaga senisest teravamas toonis ning Hollandi peaminister laiutab käsi kevadise referendumi pärast, millega lasti allavett Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonilepe.

Muuseas peaksid need ebaõnnestumised andma mõtteainet otsedemokraatia nõudlejatele. Katsed olulisi küsimusi referendumi abil legitimeerida on viinud hoopis eliidivastase protestihääletuseni, mille süvapõhjused tihti ei haakugi algselt püstitatud teemaga.

Ühendriikide küsimus pole üksnes Donald Trumpi ähvardavalt kaootiline kuju ja selle neutraliseerimine. Suur küsimus on, kuidas sai selliste isikuomadustega inimene vabariiklaste presidendikandidaadiks saada ning miks oleme jõudnud olukorda, kus ühiskonda siduv alge praktiliselt puudub. Ühendriigid on seesmiselt haavatud isegi sõltumata sellest, kumb kandidaat saab presidendiks.

Venemaa näib valmistuvat suureks vastasseisuks, kinnitades, et neile sobib Ühendriikide presidendiks üks Trump, kes siiski on ebatõenäolisem variant.

Kas olukorras, kus kõik on korraga nõrgad, saab nõrkusest kujuneda omamoodi tasakaalupunkt? Seda on ehk lohutav loota, kuid tegelikult peame arvestama hoopis ebameeldivama arenguga. Nõrkuses sünnivad ka vead ja meeleheitesammud, mida pärast on oi kui raske tagasi võtta.

Millised need ühe või teise osapoole puhul olla võiksid, on raske ette näha. Küll võib tänase teadmise veerult arvata, et potentsiaalselt kõige ohtlikumad on president Putini meeleheitesammud.

Allikas: autori võrgupäevik, oktoober 24, 2016
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus