Nii Eesti eraldi kui NATO tervikuna vajab pädevate otsuste tegemiseks pidevalt õigeaegset ja usaldusväärset luureinfot.

Pärast Venemaa hiljutist Gruusia-vastast agressiooni ei saa keegi väita, et Venemaa sõjaline rünnak Eesti vastu on täielikult välistatud. Nii Eestis kui mujal maailmas ollakse üsna üksmeelsed selles, et maailmas on tekkinud uus julgeolekupoliitiline olukord. Küsimus on pigem selles, mis vaatevinklist keegi seda olukorda kirjeldab või defineerib. Eesti jaoks on eelkõige olulised järeldused, mida me Gruusia ründamisest teeme. Meie julgeoleku alustaladeks jäävad ka edaspidi kuulumine NATOsse ja ELi ning head suhted Ameerika Ühendriikidega. Pigem on küsimärgiga Eesti esmase kaitsevõimega seotud teemad. Kui julgeolekukeskkond meie ümber on muutumas, siis on ka Eestil mõistlik aru pidada, kas ja kuidas sellele reageerida.

Nii avalikkuses kui kuluaarides on alanud arutelud Eesti esmase kaitsevõime üle muutunud olukorras ning kindlasti jätkub õppetundide tuvastamine ja analüüsimine ka edaspidi. Oleme hakanud mitmeid argumente, mis seni diskussioonis domineerisid ja endaga teatud poliitilised otsused kaasa tõid, ümber kujundama nii poliitilises kui sõjalises mõtlemises. Näiteks on Eesti poliitiline juhtkond juba väljendanud soovi alustada NATOs konsultatsioone Eesti ja teiste Balti riikide sõjalise kaitseplaani (Contingency Plan) väljatöötamiseks. Ilmselt ei pea me kahtlema, et oma plaan Eesti jaoks on kas Kremlis või FSB peakontoris Lubjanka plats 2 ammu valmis. Võib-olla tehti selle plaani peaproov mineva aasta aprillis. Kindlasti pole see sama plaan, mida teostati nüüd Gruusias. Nii Balti kui Lõuna-Kaukaasia riigid on Moskva geostrateegilises mängus tükkideks suuremast mosaiigist, mille eesmärgiks on Venemaale meelepärasema maailmakorra loomine.

Igasuguse sõjalise kaitseplaani kriitilise tähtsusega osaks on toimiv eelhoiatussüsteem. Meie ülesanne on teha kõik, et võita aega võimaliku sõjalise agressiooni ärahoidmiseks või sellele reageerimiseks meile soodsamatel tingimustel. Mida varem me saame aimu vastase kavatsustest, seda rohkem on meil aega ja valikuid neile reageerimiseks. Iga kaitseplaan sõltub kriitiliselt luureinfost. Kui NATO-l pole adekvaatsel infol põhinevat luureanalüüsi võimaliku kriisikolde osas - nagu ilmselt juhtus Gruusia puhul-, tegutsetakse kriisi puhkedes olukorrale reageerivalt, mitte seda oma vajaduste järgi kujundades. Meie olemegi NATO luurevõimekuse alliansi idapiiril ja meie luurevõimest sõltub, kui kiiresti ja hästi NATO mõistab võimalikku ohtu idast. NATO-l on olemas luureinfol põhinev eelhoiatussüsteem (NATO Intelligence Warning System - NIWS), kuhu liikmesriigina tuleb panustada ka Eestil. Gruusia hoiatava näite varal pole kahtlustki, et indikaatoritel põhinev eelhoiatuse süsteem peab muutuma Eesti üheks riigikaitseliseks prioriteediks.

Luure ebaõnnestumine Gruusias

Gruusia sündmusi võib vaadelda mitme nurga alt, kuid konflikti analüüs viitab juba praegu sellele, et nii Gruusia kui läänemaailma, sh Eesti jaoks oli tegemist luurealase ebaõnnestumisega. Vaatamata selgetele indikaatoritele usuti viimase hetkeni, et Venemaa ei lähe välja täiemõõdulise sõjalise agressioonini. Luureanalüüsil põhinev eelhoiatussüsteem ei toiminud. Gruusia lahinguruumi luurealane ettevalmistus (Intelligence Preparation of the Battlefield - IPB) oli kas puudulik või ekslik. IPB on aga sõjalise planeerimise lähtealus. President Saakašvili on tunnistanud, et nad ootasid rünnakut pigem Abhaasia suunalt. Alles pärast 7. augustit hakkasid grusiinid oma jõudusid liigutama läänest - Senakist ja Zugdidist - Lõuna-Osseetiasse. Selleks ajaks oli aga juba liiga hilja. Gruusia polnud agressiooniks valmis. Seda näitab ka asjaolu, et Tbilisil ei jätkunud aega kahe tuhande Iraagis teeniva kogemustega sõduri kojutoomiseks.

Gruusia president on olnud kriitiline ka Lääne luureteenistuste suhtes, pidades ebaõnnestumiseks asjaolu, et õigeaegselt ei märgatud Vene üksuste - eeskätt sõjaväeluure GRU, aga ka ebaregulaarsete üksuste - varasemat sisseimbumist Lõuna-Osseetiasse. Gruusia olevat esitanud vastava abipalve oma Lääne partneritele, kuid saanud vastuseks, et nende "satelliidid jälgivad peamiselt Iraaki." President Saakašvili oli kindel, et partnerid "poleks seda informatsiooni meie eest varjanud, kui nad oleks teadnud". Tõenäoliselt indikaatoreid siiski märgati, kuid neid lihtsalt ei võetud arvesse. Eranditult kõigi NATO liikmesriikide ressursid on piiratud ja luuresensorid on sageli mujale suunatud. Sellest tekivad luurelüngad, olukorda ei hoomata ning tagajärjeks on pärsitud eelhoiatusvõime. Varajase eelhoiatuse - NATO kõnepruugis Early Warning - puudumisel jääb tihti üle vaid tagajärgedega tegeleda. Pädeval luureanalüüsil põhinev eelhoiatussüsteem annab seevastu võimaluse sündmusi ära hoida või vähemalt nendeks paremini valmistuda.

NATO-l endal ei ole mandaati ega ka võimet luureinfo kogumiseks, välja arvatud juhul kui allianss või tema poolt juhitud koalitsioon teostab operatsioonialal sõjaväeluurele tavapärast infokogumist ja -analüüsi. Kõikidel muudel juhtudel sõltub NATO oma liikmesriikide rahvuslikust luureinfost. Kui NATO-l tervikuna ja liikmesriikidel eraldi on vajadus teatud luureinfo järele, siis on iga liikmesriigi ülesanne seda infot koguda ning liitlastega jagada.

Eesti kui osa NATO eelhoiatussüsteemist

Eesti valitsus reageeris Gruusia kriisile otsusega, et riigi kulutused sisejulgeolekule ja riigikaitsele ei tohi väheneda. On selge, et sõjalise rünnaku võimalust Venemaalt ei saa enam sajaprotsendiliselt välistada. Kui sündmused peaksid hakkama liikuma sõjalise kriisi suunas, mis ohustab Eesti iseseisvust ja suveräänsust, on meie kõigi võimalike tegevuste aluseks piisava info omamine. Pärast külma sõja lõppu muutus Vene relvajõudude analüüsimine lääneriikide jaoks üsna kõrvalise tähtsusega tegevuseks. Ühtlasi muutus see keerulisemaks, sest külma sõja ajal toimus kõik reeglipäraselt - "po ustavu". Praegu on aga vastase tegevust palju raskem hinnata, kuna asjadel pole selgeid reegleid. Alates 2004. aastast, kui Eestist ja teistest Balti riikidest said Põhja-Atlandi alliansi liikmed, peame ka meie olema NATO silmad ja kõrvad ida poole. Eesti sõjaväeluure (ja teatud lõikudes ka teised riigi julgeolekuga tegelevad asutused) muutus orgaaniliseks osaks NATO luuresüsteemist.

On väga loomulik, et Eesti rolliks NATOs on panustada infoanalüüsiga meist itta jäävate riikide osas. Kui Eesti ei tea, mis juhtub „meie lõigus", ei tea seda tihti ka NATO. See on paratamatu, sest näiteks NATO luureressursid on hetkel suunatud peamiselt Afganistani ja Pakistani, USA peamised ressursid lisaks veel Iraaki. Eesti ja teised idapoolsed NATO riigid kas teadsid või oleksid pidanud teadma, mis hakkab juhtuma Gruusias. Indikaatorid olid selgelt näha ja ilmselt neid ka nähti, teadmata oli vaid Venemaa kavatsus. Thbilisi pidevaid hoiatusi lääneriikidele Venemaa kavatsusest neid rünnata ei võetud aga ilmselt kuskil tõsiselt. Kui NATO riigid pidanuks Vene agressiooni Gruusias tõenäoliseks, oleks arvatavasti võimalik olnud seda sissetungi ära hoida või vähemalt selle tagajärgi leevendada.

Kui me ei taha sõda pidada, tuleb meil sõda ära hoida. Nii Eesti eraldi kui NATO tervikuna vajab pädevate otsuste tegemiseks pidevalt õigeaegset ja usaldusväärset luureinfot. Iga riik loob oma luure- ja julgeolekuasutuste struktuuri ning peab olema valmis julgeolekukeskkonna teisenedes selles ka muudatusi tegema. Kaasaegses maailmas omandab info valdamine üha suuremat kaalu sõjaliste ja ka poliitiliste otsuste langetamisel. Seetõttu näeb enamik maailma eesrindlikest riikidest - erinevalt Eestist - suurt vaeva, et oma luureteenistusi tugevdada. NATO ja ELi liikmesriigina peaks Eesti lisaks siseriiklikele vajadustele arvestama ka meie liitlaste ja partnerite huvidega. Gruusia sündmuste põhjal tuleb ka Eestis kriitiliselt üle vaadata, kas meie seadusandlus toetab meie vajaduste täitmist või pigem takistab seda. Info kogumist ja analüüsi teostatakse vastavalt riigi vajadustele ning seda tegevust peab toetama riigi seadusandlik baas ning väga hea info jaotus- ja koordinatsioonimehhanism. Ilma selleta oleme kui ühe tuntud mõistuloo tegelased, kes üritasid pimedas toas elevandist - meie loos vist pigem karust - sotti saada.

(25.09.2008, Diplomaatia)

Märkmed: