Kohtumine Marianne Mikkoga
Arvamus 23 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Baden-Badeni Naisteakadeemia liikmed on nüüdseks juba Eestis. Usinasti valmistasid nad seda reisi ette erinevate õpetajate juhendamisel. Käesoleva loo autor rääkis teadmishimulistele sakslannadele Eesti ajaloost ja tänapäevast ning Heidelbergis õppiv Liisi Karindi andis neile ülevaate elust Eestis noorte vaatevinklist. Loengute lõpetuseks avaldas grupp soovi kohtuda Euroopa Parlamendi (EP) sotsiaaldemokraadist Eesti saadiku Marianne Mikkoga.
 - pics/2006/13600_1.jpg
Pr. Mikko assistendi Erik Somelari ja EP külastajate osakonna ametniku Evelyn Kursi abiga õnnestus leida visiidiks sobiv aeg.

Esmalt tundsid daamid huvi selle vastu, milline näeb välja M. Mikko tööpäev EP-s. M. Mikko pole kunagi teinud saladust sellest, et võitleb eeskätt naiste õiguste eest. Ta nimetab end uhkusega feministiks ja oma ettekande teemaks oli ta valinud naiste sundprostitutsiooni. (K.a. 8. märtsi pöördumises mõistsid mitmed Eesti riigi- ja kultuuritegelased, teadlased ja arstid hukka prostitutsiooni ja selle tarbimise).

„Mitte mingil juhul ei või ma nõustuda Der Spiegeli väitega, et Jalgpalli MM-il ja prostitutsioonil ei ole midagi ühist,“ rääkis Mikko, jätkates: „Palusin Franco Frattinit, et ta kirjutaks alla ajakirjale adresseeritud vastulausele. Ta ei teinud seda, kuigi tõendatult toodi 40.000 naist Saksamaale müüma spordiürituse külastajatele intiimteenuseid.“ (Franco Frattini on Euroopa Komisjoni asepresident jurisprudentsi, vabaduse ja turvalisuse alal).

Sotsiaaldemokraadid on inimkaubanduse teema Euroopas oma valve alla võtnud ning loodavad, et suudavad 10 a. jooksul vähendada sundprostitutsiooni poole võrra. „Tänapäeva naistel on poliitikas suur jõud,“ rääkis Eesti europoliitik.

Eesti on saavutanud oma liberaalsusega prostitutsiooni suhtes selle, et Saksamaa ja Austria järel on ta seksiteenuste kaubanduses 3. kohal. Nüüd kavatseb Soome kvalifitseerida seksiostu kuriteoks, mis tähendaks, et Eesti lõbutüdrukud saavad tööd juurde. Skandinaavias märgati prostitutsiooniäri tugevat tõusu Norras ja Taanis peale seda, kui Rootsi kriminaliseeris seksiostu. Statistika kohaselt tulevad juba praegu pooled Eesti bordellide kliendid välismaalt, peamiselt Soomest. Eestis ootab varakate klientide külastusi ligi 3000 prostituuti ning kuigi naistekaubanduse vahendamise on keelatud, pole see pidurdanud intiimteenuste ostmist. Eestis on andnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond sisse kehtiva seadusandluse muutmise ettepaneku, sest uuringud räägivad selget keelt: kaks kolmandikku oma keha müüvatest naistest on mõelnud enesetapu peale, 80% põevad depressiooni ja kannatavad unetuse all.

„Kas me võime siinkohal rääkida sellest, et naised ohverdavad oma keha vabatahtlikult? Küsimus on mentaliteedis, mida peab hakkama muutma. Prostituudid ei ole sugugi hüperseksuaalsed naised, nad on tavalised inimesed, kelle hing ja tahe on murtud. Tihtipeale tulevad seksiteenuseid osutavad naised alamatest sotsiaalsetest kihtidest. Nad on olnud „soovimatud lapsed“, kes on kasvanud üles armastuse ja kodutundeta. Paljud on näinud vägivalda juba lapsest peale, neile on jäänud mulje, et peale seksi ei ole nad millekski teiseks võimelised,” rääkis pr. Mikko.

Ta selgitas Baden-Badeni Naisteakadeemia liikmetele ka sundprostitutsiooni võtteid. „Mitmetele tundub see uskumatuna, kuid kinnitan teile, et süsteem toimib laitmatult. Ajalehtedes avaldatakse kuulutusi, kus välismaale otsitakse tantsijaid, ettekandjaid või koduteenijaid. Selliste pakkumiste taga võivad olla ka lähedased inimesed, sõbrad, keda usaldatakse. Töö vastu huvi tundvad neiud kogutakse bussi ning piiri peal võetakse neilt isikut tõendavad dokumendid ohutuna tunduva ettekäände all, nagu viidaks need piirikontrolli. Sellest momendist algab seksiorjus. Passita inimene on anonüümne. Siis järgneb psüühiline surve, brutaalne vägivald ja ähvardused, et helistatakse koju kas vanematele, mehele või kihlatule ning öeldakse, millist tööd naine tegelikult teeb. Naistele selgitatakse, et nad peavad oma keha müümisega tegema tasa sõidukulud ja oma ülalpidamise. Teenistusest saavad oma keha sundviisil müüvad naised ainult väikse osa, ainukesed võitjad on kupeldajad.“

Inimkaubanduse ringi on raske lõhkuda, kuna prostituutitel on isegi peale vabakssaamist surmahirm politseis või kohtus tunnistusi anda. Nad püüavad juhtunut lihtsalt unustada.

„Kaasaegse orjakaubanduse vastu aitab ainult haridus. Mida enam on naine koolitatud, seda rohkem tunneb ta oma õigusi ning seda paremini saab ta asjast aru,“ lõpetas M. Mikko oma ettekande inimkaubandusest. Erik Somelar selgitas sakslannadele veel sundprostitutsiooni tagamaid ning projekti, mida EP momendil läbi viib.

Küsimustele vastates tõi Marianne Mikko veel esile Euroopa Liidu (EL) suhted Venemaaga. „Eestlased tunnevad ennast piiriküsimuses EL-i poolt reedetuna. Mitmetel tippkohtumistel „unustab“ Javier Solana peale esimest pitsi viina esitada Putinile ebameeldivaid küsimusi. Lääneriigid ei saa aru sellest, et riigid peavad üksteist kohtlema võrdsete partneritena. Venemaal ei ole mingit priviligeeritud positsiooni. Meie saame Venemaalt naftat ja gaasi, nemad saavad aga meilt õigeaegselt raha. Ka toonitatakse vanades EL-i liikmesriikides küll natsismi kuritegelikkust, kuid unustatakse, et ka stalinismi kuriteod tuleb võrdustada Hitleri omadega. Vene hirm elab Euroopas kahjuks edasi.“

Inimkaubandusest räägib eesti keeles ilmunud Victor Malareki raamat „Natashad“. Ränk argielu sunnib paljusid inimesi otsima võimalusi raha teenimiseks välismaal. Igal aastal müüakse aga seejuures paar miljonit noort naist inimkaubitsejate poolt seksiorjusse maailma arenenud riikidesse. Kanada ajakirjaniku laialdast tähelepanu äratanud raamat jutustab tema kohtumistest ohvritega nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus