Kolmapäeva, 22. septembri õhtul kl 7 on Toronto kirjandussõpradel Tartu College’i suures saalis harukordne võimalus silmast silma kohtuda ühe omapärasema isiksusega väliseesti kirjandusmaailmas. See on kirjanik Elin Toona, kes meile tuttav mitme romaani kaudu, tuntuim neist ehk läbi koolieeliku silmade nähtud „Lotukata“.
Elin Toona eripära seisab ennekõike selles, et temaealisi kirjanikke kerkis eesti pagulaskonnas üles väga vähe. 1944. aastal põgenes ta seitsmeaastase lapsena koos ema ja vanaemaga Saksamaale, kust emigreerus Inglismaale. Eestikeelset kooliharidust pole ta praktiliselt üldse saanud. Sellest generatsioonist on tõusnud meie kirjandustaevasse peale tema vaid kaks tähte: Toonast aasta vanem Urve Karuks maineka luuletajana ning aasta noorem Peeter Puide, kes peab ennast küll rahvuselt eestlaseks, kuid rootsi kirjanikuks — kirjutab rootsi keeles.
Elin Toona fenomen muutub ehedamaks teadmisest, et tema jaoks polnud ette nähtud haridust üheski keeles. Inglismaal tuli tal veeta ligi viis aastat lastekodus, kus kasvatati „alamat kihti“ vabrikutöölisteks. 15aastaselt suunatigi ta kudumisvabrikusse tööle, kust end iseõppimise varal „vabastas“, kontoristiks ja näitlejaks koolitas. Kirjanikutee polnud konarusteta. Esimene eestikeelne romaan „Puuingel“ teenis küll Henrik Visnapuu preemia, kuid pahandas kaasmaalasi. Autor oli siis 27 aastat vana. Viis aastat hiljem ilmunud „Lotukata“ murdis jää ja muutis noore kirjanäitsiku eesti rahvale hoobilt omaseks.
Neid ridu kirjutades on minu valduses hulk materjali, mis peaks mind aitama Elin Toona kirjanikuprofiili maalimisel. See materjal on asjalik, filigraanselt täpne ja — kasutu. Minu portreejoonise olulisi pintslitõmbeid on mõjustanud mõned näiliselt vähetähtsad detailid tema elust. Kasvõi näiteks see, et tema peamiseks kasvatajaks oli ta emapoolne vanaema — luuletaja Ernst Enno lesk. Või fakt, et lesestunud kirjanik elab Floridas, omab kolme passi, kuid pole kuskil päriselt kodus. Et tal on mitmel pool maailmas asju, mida ta käib aeg-ajalt külastamas — vanaema kiiktoolis kiikumas, tema käterätikuga nägu kuivatamas ja ema kirjutuslaual kirjutamas. Et tal on Peipsi ääres saapad, Nõmmel botikud ja teekruus ning Tartus teksapüksid, üht-teist ka Haapsalus. Et ta suurim varandus on vaade köögiaknast uduse silmapiiri poole, mis selgitab, miks ta iial ei saa minna Eestisse tagasi — ta pole sealt kunagi lahkunud.
Nii, oluline on kirjas, vähemalt minu jaoks. Kõike muud (ja ehk siiski mitte vähem olulist) on võimalik teada saada Elin Toonalt endalt Tartu College’i saalis. Saab ehk aimu, milline on ühe kunagise pagulaseestlase kojuigatsus — valged ristikheinad õitsevad ju ka unelmates. Mingem teda kuulama lootusega südames, et ehk unustab mõne asja siiagi maha ja tuleb tagasi — seda külastama.
