Kohatu repertuaar peletas inimesed laulupeolt DELFI
Eestlased Eestis 08 Jul 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kiri, Henn Põlluaas, www.DELFI.ee

Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisiti aga ei saa, sest järgmisel korral ehk kahetseksin oma vaikimist. Seda enam, et minu pere mehed on laulnud laulupeol juba viis põlve. Sestap arvan, et võin jagada mõtteid, mis mõlguvad meeles paljudel laupäevase kontserdi vaatajatel. Nii neil, kes kohal olid, kui neil, kes ERRi hüplevat ülekannet jälgisid.

Algus oli paljutõotav. Pea võimatu oli leida lapikestki maad, kuhu istuda — nii palju oli inimesi üle Eesti ja mujaltki. Kõik rõõmsad, ootusärevad ja heatujulised. Kontsert hilines ja ootamine läks veidi pikaks, kuid pole hullu. Kannatasime ära, sest ka rongkäik on ju vaatamisväärsus omaette.

Nii palju indu, rõõmu ja ühistunnet näeme harva. Noored ja vanad, lauljad ja tantsijad, osalejad ja pealtvaatajad üheskoos, kõik ühtse rahvana, ühiselt hingamas uhkelt lehvivate sini-must-valgete lippude all. Ka tule süütamine oli võimas ja ühendkooride laul pani hinge helisema. Just seda olime kõik viis aastat oodanud.

Siis aga toimus muutus. Minu jaoks algas see presidendi kõnest. Ta rääkis küll rõõmust, kuid tegi seda tuimal, monotoonsel ja rõõmutul moel, sunnitult ja justkui ise oma sõnu uskumata. Lavale jäi vaid käputäis valikkoore ning kahekümne neljast tuhandest lauluinnust pakatavast lauljast said pealtvaatajad. Samamoodi nagu tühjenes lauljatest laulukaar, hakkas mõne aja pärast tühjenema pealtvaatajatest ka lauluväljak.

Palun, ärge ajage seda vihma või liialt paljude rongkäiku tulnute kaela! Oleme korduvalt laulupeol vihmas ligunenud, kuid ka läbimärgade ja väsinutena õnnelikud olnud, ilma, et äraminekumõte pähegi oleks tulnud. Laupäevane eeskava lihtsalt ei sobinud rahvapeole. Rahvas lahkus pärast ühendkooride etteastet laulupeole sobimatu ja kohatu repertuaari tõttu.

Korraldajad ja kava koostajad peaksid selgeks tegema, mis on see pidu ja miks seda peetakse. Mis on see fenomen, mis toob kokku sajad tuhanded eestlased? Mis toob siia üha enam külalisi välismaalt. See ei ole Pärt, Wagner ja teised klassikud. Ärge saage valesti aru — mul ei ole vähimatki klassikalise muusika vastu, kuid eelistan seda nautida kontsertsaalis, mitte rahvapeol, kuhu “terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud”.

Iga asi omal kohal. Siin on teised ootused. Laulupidu on midagi muud: see on ülev emotsioon, see on armastus oma rahva, kodumaa, keele, ajaloo, traditsioonide, kultuuri ja identiteedi vastu. See on ühtekuuluvustunne, mille individualistlik eestlane harva valla päästab. See on puhas rõõm helisevast koorilaulust ja eestlaseks olemisest.

Tuleb vahet teha, mis on kontsert ja mis on laulupidu. Kuigi heast tahtest kantud, polnud see rahva pidu, vaid kunst kunsti pärast. Laulupeolt tahetakse äratundmisrõõmu, kaasalaulmist ja –elamist. Ajalehekommentaaridest aga loeme: igav, sünge, masendav, raskepärane jne. Kahju. Kahju on ka esinejatest, kes esinesid tühjale „saalile“. Ometi peaks just rongkäigu ja tulesüütamise päev olema eriti võimas ja ülev. Ühislaul peaks kaikuma taevani ja peletama vihmagi. Kas just taevast, kuid vähemalt meelest.

On olemas laule, mis lähevad südamesse nii lihtsa kui rafineeritud maitsega inimestele. Sellise loomingu valik on ju erakordselt suur. Et inimesed, kes lähevad laulupeoelamust saama, tõepoolest tunneksid “üheshingamist” ja lahkuksid võimsa ja vägeva tundega. Mitte nii, nagu laupäeval, mil toimus miski, mis ei olnud kindlasti laulupidu, ehkki oli selle nime all välja kuulutatud. Hetkel tundsid end paljud petetuna, kuna ootused olid teised.

Tantsupidu samal päeval oli tore, kuid järgmisel korral peaks see algama varem, et vältida rongkäigu hilinemist. Laulupeo õhtul ja pimedas pidamine ei ole hea idee. Pimedas ei näe ju enam ei rahvariiete ilu ega osalejate hingestatud nägusid. Ka ühistransport lõpetas, paljud pidid koju minema jalgsi.

Olgu öeldud, et laulupeo teine päev oli tõeliselt meeltülendav ja ilus.

“Üheshingamisega” seoses on veel üks asi, millele tahaksin tähelepanu pöörata. Ühed said “hingata” lahedalt, muust rahvast tara ja lausa ohutustsooniga eraldatult, teised pidid, ka väikelastega, trügima ja muretsema istekoha leidmise pärast. Kas tõesti võtab raha ka Laulupeol võimust ja teeb ühe laulupeolise teistest võrdsemaks? Kas see ei peaks jääma terve rahva peoks ilma lahutavate barjäärideta?

Laulupeo korraldamine on kulukas, kuid selle katmiseks ei pea eripileteid ja loože tegema. Sama tulemuse, ehk paremagi, saaks, kui lisada üldisele piletihinnale vaid kümme-kakskümmend krooni.

Kas laulupidu oleks saanud pikkisilmi oodatavaks rahvuslikuks paleuseks, milleks valmistumiseks kulutavad kümned tuhanded inimesed nii palju aega ja vaeva, kui ta oleks selline nagu laupäeval? Kas Laulupidu oleks kestnud sada nelikümmend aastat? Vaevalt. Kuid meil on silme ees pühapäevane kordaminek ja võimalus vigadest õppida. Vaid sellest soovist on kantud ka käesolev kirjatükk.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus