Kodustunud rootsi luule
Kultuur 21 Jul 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Laulan oma Rootsi laulu. Valik Silvia Airik-Priuhka tõlkeid. Kujundaja Jaan Kiik. Tallinn 2006. 108 lk.

Rootsis elav eesti kirjanik Silvia Airik-Priuhka on aastakümneid vahendanud rootslastele eesti kirjandust ja samaaegselt tõlkinud rootsikeelseid vaimulike laulude tekste kiriklikele väljaannetele. Esimesena jõudis rootsi lugejaini Marie Underi legend „Taevaminek“ (Himlafärd 1963). Seejärel ilmus M. Underi 100. sünniaastapäeva märkimiseks valik Eesti naisluuletajate teoste tõlkeid „Vara sanger fick vi med oss“ (Oma laulud tõime endaga kaasa) (1983). Veel ilmus valik M. Underi ballaadide ja legendide tõlkeid (1988), avades rootsi kirjandussõpradele märgatava suurusega valiku. Seejärel leidis tõlkija olulise olevat rootsi kirjanduse (peamiselt luule) vahendamise eestlastele, kui 1994.a. ilmus luuletõlgete kogumik „Külakost“.

Silvia Airik-Priuhka alustas oma tõlkijategevust S. Topeliuse noorsooraamatuga „Sampo Lappelill“, järgnes V. Loo „Igaviku kaljusaar“, ta on kirjutanud autobiograafilisi jutustusi „Est! Est! Est!“ (1980), „Vanaisa hingeke“ (1992), „Ilma nõela pistmata“ (1997). Tähelepanu äratas kaheteistkümne eesti naisluuletaja väljaanne, mida võiks pidada eesti pagulaste kultuuritervituseks rootslastele. Pikaajalise Rootsis elamise tõttu on ta elanud süvitsi sisse mitmekülgsesse Rootsi kultuuriellu, suutes tõlgitavale vajaliku tunnetesügavuse anda. Rootsi luule on talle omaseks saanud, nagu ütleb ka luulekogu pealkiri: „Laulan oma Rootsi laulu“.

Väga kaunilt kujundatud raamatus on kümne luuletaja loomingut tõlkija enese valiku kohaselt. Neist vanim on Gustav Fröding (1860—1911), noorim Göran Funström (1937—2000). Nende vahel on 30 luuletust, millest mõned on saanud tuntuks oma lauldavuse tõttu, nagu Evert Taube sellekohased luuletused. Kaks luuletajat, Werner Aspenström ja Bo Bergman on olnud Nobeli kirjanduspreemiat määrava Rootsi Akadeemia liikmed, vanuselt mõneti Silvia Airik-Priuhka kaasaegsed.

Rootsis elades jälgis ta Rootsi kirjanduse arengut ja selle kohaselt tegi oma valiku, pagulasena meeldisid talle Dan Anderssoni mustad ballaadid ja söevalvuri meloodiad. Ka neis luuletustes oli kojuigatsus, kuna oldi tüdinenud linnast ja vabrikust — kodutule oli taevalik maakoht, kus „liblika tiivad/ on pehmed ja paksud kui siid“, nagu talle tundus värsirida „ühe mängumehe viimselt reisilt“. Kujundaja on jätnud raamatus vastasleheküljed tühjaks, andmaks need lugejale originaalse teksti meenutamiseks.

Silvia Airik-Priuhka sai selle aasta algul 80-aastaseks. Oma elu on ta kirjeldanud autobiograafilistes jutustustes haarava soojusega, eriti vanaisa isikut ja tema osa oma elus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus