See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/kodanik-arikovide-voimumonopoli-strateegia-kirjeldus/article42859
Kodanik Šarikovide võimumonopoli strateegia kirjeldus.
18 Aug 2014 EWR Online
Kodanik Šarikovide võimumonopoli strateegia kirjeldus.
Noppeid
 - pics/2014/08/42859_001.jpg
Einar Eiland majandusmagister Vaadates meie võimutasandil toimuvat jääb liialt sageli mulje et tegemist on kodanik Šarikovide võimuga. Võim on kui ristand kuulekast koerast ja paadunud kurjategiast, kes süsteemselt valetab, suitsetab, tarvitab alkoholi ja enda omanike järelt süüdimatult varastab. Peale selle mängib ta rahva rõõmuks balalaikat ja tal on säilinud instinktiivne viha kasside vastu. Omal ajal üritati seeläbi parafraseerida nõukogude inimest kuid vaadates meie poliitmaastikku pole pilt muutunud. Hoolimata sellest, et kogu haridussüsteem püüab nendele Šarikovile häid kombeid õpetada, pole see õnnestunud.

Aga vaatame problemaatikat laiemalt kuidas siis kodanik Šarikovide võimuni jõutud on ?
 - pics/2014/08/42859_002.jpg

heart_of_a_dog_movie Kui kultuuri muutumise parameetrid muutuvad aeglasemalt kui eluolu seda nõuab, siis genotüüp peab muutuste tagamiseks kindlamatele kultuuritasanditele ümber häälestuma. Tähtsaks muutuvad toit, riided, eluase, töö, rituaalid, religioonid või kuulumine poliitilisse rühmitusse (loe terroriorganisatsiooni). Primitiivühiskonnas kinnistuvad stereotüübina just nende primitiivvajaduste rahuldamisele, sest rohkemaks ressursse napib. Seda kõike on võimalik saavutada pere, kodu, kodumaa, ühishuvide ja kultuuri arvelt. Selleks piisab vaid mõisteruumide süsteemi lammutamisest või vastandamisest.

Nõukogude ajal kinnistati seda stereotüüpi mõttelaadiga, kes ei tööta see ei söö. See aitas kaasa traditsioonilise peremudeli lagundamisele ja tööd tegeva töölisklassi eraldamisele muidusööjate klassist ehk lastest ja vanuritest ehk perekonnast. Tänapäevaks on loodud illusioon, et ainus viis ühiskonda panustada on töökohtade olemasolu, mitte töötegemine või täpsemini öeldes nende tööde tegemine, mis ühiskonnaarengut tagaksid, sest reeglina on need majanduslikus mõistes kulu- mitte tuluartikkel. Kui eelmise sajandi alguse agraarühiskonnas tegi inimene tööd vaid taimede kasvuperioodil, siis nüüdseks on tehniline sooritusvõime kasvanud sadu kordi kuid inimesed teevad aasata ringi 8 tundi tööd ning elamiseks ja laste kasvatamiseks ikka ressursse nappivat… Seega võib järeldada, et kasvanud on vaid ühiskonna bürokratiseerituse aste mitte sooritusvõime. Seega võib väita, et industrialiseerimisest tulenevad hüved pole seni ajani rahvani jõudnud.
 - pics/2014/08/42859_003.jpg

Või teisalt kui töö tegemise mehaniseerituse aste on sadu kordi kasvanud ei tohisk kaupade puudust olla. Kuid võta näpust, süsteem tegeleb vaid tavakodanikele kaupadele ligipääsu tõkestamisega läbi rahandussüsteemi. Ehk teisisõnu on rahandussüsteem vahendiks kaupadele ligipääsu reguleerimiseks. Seda saab teha läbi intressimäärade või rahavoogude suunamise eelkõige nendesse ettevõtlussektoritesse, mis suuremat kasumit võimaldavad, mitte nendesse sektoritesse mis ühiskonna arenguvajadusi rahuldaksid. Kui vabaturu ateistid väidavad sellises olukorras, et turg määrab hinna on see selge absurd. Sest turg saab areneda selles suunas kus rahaline ostujõud olemas on ja selle määravad pangad laenude andmise kaudu, mitte turusuhted nagu meile ekslikult õpetatud on.

Kui aga süsteem takistab toodetele, teadmistele ja teenustele ligipääsus siis see on genotsiid nii materiaalses kui vaimses mõistes. Kui ühiskonna poolt loodud ressursid ja töökoormus ei võimalda tegeleda inimestel sellega, mis neile meeldib ja mis neid loomast eristaks, siis see tähendab, et selline süsteem on võimeline programmeerima inimest vaid loomastunud psüühikatüübi suunas. Kuid seda meie ettevõtete majandusaasta aruanded, riigieelarvearutelud ega riigikontrolli raportid ei kajasta. Tekib vaid küsimus, miks? Sest võimulolevatele Šarikovidele on balalaika mängimine ja tsirkuse pakkumine tähtsam, kui ühiskonnaarengu tagamine.

sarikovKui mehhaniseerimine on pidevalt kasvanud siis on ebaloogiline, et see suurendaks töökohtade arvu. Veelgi enam ettevõtete eesmärgiks on töökohti võimalikult palju automatiseerida. Kuni selleni, et ka inimene pannakse sellises olukorras masinatega konkureerima. Seda kinnitab asjaolu et vaid 10-15% inimestest on enda töökohaga rahul. Tuleb välja et meil on paremal juhul küll õigus töökohale kuid äraelamist võimaldava sissetuleku tagamine ja töö meeldimine ei kuulu inimeste vajaduste rahuldamise hula. Seega, töökoht on eraldatud toimetulekust. Veelgi enam, need kes teevad rasket ja tootvat tööd ei saa selle eest tulu, mis võimaldaks nende äraelamist ja see on toonud kaasa uue klassi ehk palgavaeste tekke. Seega oleme loonud riigi kus õigused tulu saamiseks ja väärika elu tagamiseks läbi töö tegemise puuduvad.

Kui aga teada, et üle 65% töötunde tehakse ära majapidamistöödes ja kodanikeühiskonna tegevustes, siis riigi probleemiks on kujunenud see, kuidas sellele kuluvat inimeste aega viia miinimumini ja kuidas rakendada inimesi selle ajaressursi arvelt palgatööd tegema, mida saaks maksustada ja see pidavat näitama riigi toimimise efektiivsust, mis omakorda väljendub riigieelarve täitumises. Selleks tuleb luua ka vastav seadusandlus ja sotsiaalkultuuriliste stereotüüpide kogum. Nii kujunevadki laste jaoks lasteaiad ja vanade jaoks vanadekodud – kõik ikka selleks, et vabastada pööbli aega töö tegemiseks ja tarbimiseks. Ilmselt on järgmiseks astmeks majapidamistööde maksimaalne maksustamine ja mis siin salata, läbi elektriliste majapidamisriistade saab seda ju edukalt korraldada.

Vabadust hakatakse sellises ühiskonnas käsitlema kui kohustuste ja vastutuse puudumist. Kuni selleni, et see tagab otsustajatele täieliku vastutusvabaduse ja pööblile antakse sellises ühiskonnas sellised sotsiaalkultuurilised teadmised, mis riigiaparaadi korralekutsumist ei võimaldaks. Kuid ka sõdu peetakse selles ühiskonnas nagu ennegi vaid orjade omandamise eesmärk ja vallutatavate maade orjad saadetakse vallutama neid alasid, mis veel vallutamata on. Täpsema ülevaate kogu protsessi toimimiseajaloolisest aspektist saate Jaan Krossi romaanis “Hundiseaduste aegu”. Tuues aga parelleele filmist koera süda, siis nii juhivadki kodanikud Šarikovid meie riiki edasi. Kui üks ulguma pistab, siis teevad seda ka reflektoorselt teised populatsiooni isendid teadvustamata miks see isegi vajalik on.
 - pics/2014/08/42859_004.jpg

dogs heart2

Sellises kodanik Šarikovide riigis muutub normaalseks see, kui mopeedi või autot saab juhtida inimene kes on läbinud vastava testi ja mis kinnitab, et tema teadmisi ja oskusi on eelnevalt kontrollitud. Meie riigi ministeeriumi juhtimiseks ei ole aga vastava kutsehariduse valdamine nõutav, rääkimata kõrgharidusest. Valitsejaks määramise määrab mitte oskuste, teadmiste ja kogemuste ühtsus ehk haridus vaid see, kas inimene suudab linna enda näopildiga plakateid täis kleepida. See ei ole demokraatia see on karneval kus hinnatakse vaid kodanik Šarikovide palalaika mängu soskust. Seda kinnitab ka praktika, et meil on olnud põllumajandusministrid, kellel puudub eelnev kokkupuude põllumajandusega, kui meil on olnud justiitsministrid kellel puudub juriidiline haridus, kui meil on olnud kaitseministrid, kelle puudub sõjaline haridus hoolimata sellest, et sõjakoolides õpivad sajad kadetid. Eelnev loob eeldused loomastunud ja biorobitiseerunud kontingendi domineerimisele ühiskonnas ja seda ühiskonna kõige kõrgema tasandini välja, kes vile peale saba liputavad ja hommikuti haukudes õue küsivad.
- See more at: http://www.hingepeegel.ee/nopp...
Märkmed: