Eesti Elu
Klassik, antiquarius ja patrioot Antik. 11. aprillil möödub 110 aastat Richard Antiku sünnist
Kultuur 01 Apr 2011 Piret NoorhaniEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Richard Johannes Antik, 11. aprillil 1901 Orge koolimaja, Sootaga vald, Tartumaa -16. aprill 1998 Toronto

Pean tunnistama, et osa pealkirjas Antiku nime ees leiduvatest täienditest pärineb raamatuteadlaselt Ilmar Vaarolt, kes kirjutas Antiku 100. juubelile pühendatud artiklikogumikus “Raamatu valgusel”: “Kuna oleme harjunud koduselt ütlema Antik ilma eesnimeta, siis ei peaks ka järgnevas tekstis selle nimekuju kasutamine tema mainet, vaid pigem viitama “klassiku” staatusele.” Antik oli Eesti raamatukogunduse ja bibliograafia rajaja, rahvusraamatukogu mõiste rakendaja Eesti praktikasse ja seeläbi klassik. Aga ka antiquarius, sest Vana-Roomas kutsuti nii raamatukogus töötanud haritud meest, kes tihti ka juhataja ametit pidas.

2001 tähistati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Antiku 100. juubelit. Sel puhul kutsuti Taanist kohale tema pojapoeg Sven. Tollal restoranipidajana tegutsenud pojapojale oli suureks üllatuseks, kui suurejooneliselt Antiku sünniaastapäeva tähistati. Küllap alles sellel, oma esimesel Eesti-visiidil sai ta aru, kui tähtis mees tema vanaisa Eesti jaoks õieti oli olnud.

Kui palju teati Antiku sõjaeelsest tegevusest Torontos, kus ta veetis poole oma pikast elust? Või kui teati, kuivõrd osati seda hinnata? Kui Antikut 1995.-1996. a talvel Ehatares külastasin, teatasid hooldajad alati juba lävel, et Antik on sõbranna visiidiks valmis, lips ees ja ise rõõmsalt elevil… Tema elevuse põhjuseks oli mõistagi asjaolu, et üle pika aja sai ta rääkida kellegagi, kes tuleb samast vanast, tema jaoks kaotatud maailmast - Tartust, Kirjandusmuuseumist, mille üheks osakonnaks on tänapäeval Arhiivraamatukogu. See raamatukogu, kus Antik enne sõda oma elutöö tegi. Küllap Torontoski ühte-teist teati, sest Antik oli tuntud kultuurimälu elava kandja ja vahendajana, kuid kultuurikatkestus oli siiski selgelt tajutav.

Katkestuse oli tekitanud N. okupatsioon, mis lõhkus nii inimelusid kui terveid kultuure. Ka kuldses keskeas Antik pidi elu otsast alustama, ta varasemad saavutused Eestis ei maksnud uues kohas ja olukorras peaaegu midagi.
Antik põgenes 1944.a perega Taani (abikaasa Agnes Lausten pärines taanlastest juustumeistrite perest ning oli Eestis tuntud taani ja norra kirjanduse tõlkijana), asudes 1951 lõpus ümber Kanadasse.

Klassik ja antiquarius Antik

Ta oli ja on eesti raamatukogunduse, raamatuloo ja bibliograafia grand old man. Tema raamatuajaloo käsitlused on olulised tänapäevalgi, tema raamatustatistika pani põhja hilisematele töödele, mis ses vallas tehtud.

Antik oli Arhiivraamatukoguga seotud alates 1923. a, olles 1927-1942 selle juhataja. Antik arendas raamatukogu, tuginedes moodsatele, Euroopas omandatud teadmistele ja põhimõtetele. Ta oli raamatukogundust õppinud Prahas, Leipzigis, Helsingis ja Stockholmis. Antiku asudes juhataja kohale oli Arhiivraamatukogus ligi 44 000 köidet, tema lahkudes aga ligi 155 000. Niisiis oli tema ajal kogusse vastu võetud 100 000 trükist. Endel Annus on Antiku 90. sünnipäeval öelnud: “Tema juhtimisel sai sellest /Arhiivraamatukogust/ tegelik Eesti rahvusraamatukogu, mille ülesandeks oli eestikeelse ja Eestit puudutava võõrkeelse trükisõna kogumine ja põline säilitamine ning kataloogide koostamine.” Arhiivraamatukogu on see, mis ta on, tänu kahele suurele alustajale, Oskar Kallasele ja Richard Antikule.

Patrioot ja antiquarius Antik


Antik oli Torontoski tuntud ja tunnustatud tegelane. Teati, et ta võttis vabatahtliku kooliõpilasena osa Vabadussõjast. Ta oli üks esimesi skautmastereid Eestis, kelle arvamusega ka siin, Kanadas, arvestati. Ta oli EÜSi liige alates 1922. Antik osales Eesti Liit Kanadas esinduskogu ja eriti selle poolt algatatud Kanada Eestlaste Ajaloo Komisjoni töös, kuuludes “Eestlased Kanadas” I-II koostajate hulka. Ta on olnud üks P-Am Eesti Päevade organiseerijaid. Antik võttis osa Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu, uue nimega Eestlaste Kesknõukogu Kanadas tegevusest ja pani koos Karl Eermega aluse Eesti Keskarhiivile Kanadas, olles selle juhatajaks K. Eerme surma järel. Ta oli Eesti Kirjastuse Kanadas juhatuse liige ja seega seotud ajalehe Meie Elu väljaandmisega.

Üks Antiku stiihiaid oli kunst. Ta on korraldanud kunstinäitusi, sh ühe olulisema pagulaskunsti ajaloo näituse Kopenhagenis Charlottenborgi kunstigaleriis 1950. a.; 1960-ndail pidas ta Yonge 664 kunstigaleriid “Antik Gallery”, kus kauples peamiselt kanada vanema kunstiga. Antik pidas lühemat aega kunstigaleriid ka Tartus enne Eestist lahkumist.

Ehkki Antiku kohta on öeldud, et ta kuulus eestlaskonna konservatiivsema poole hulka ega kiitnud heaks Eestiga suhtlemist, oli ta siiski üks neist, kes 1978. a VEKSA (Välieestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing) kaudu Torontot külastanud Eesti kunstnike rühma näitusele kohale tuli ja sellest hiljem “Meie Elus” vägagi hindava artikli kirjutas. Eda Sepp on meenutanud: “See oli esimene kord, kui too ajaleht avaldas tunnustava artikli kodumaa kultuuriinimeste esinemisest Torontos ja võib kindlalt väita, et Richard Antikul oli selles läbimurdes oma osa mängida.”

Pärast seda näitust olevat Antik agaralt osa võtnud Eesti Kirjanduse Sõprade sündmustest nii kaua, kui tervis lubas. Eda Sepp on ka märkinud, et: “Antikul oli väga hea ja tundeline kriitiku “silm”, mis tegi temast kahtlemata professionaalseima pagulaskunsti arvustaja Torontos.” R. Kreem kirjutas: “Juba enne sõda kodumaal väljakujunenud maailmavaate ja kultuurihinnangutega Antikul oli kindlasti raske teha hinnalandusi pagulusele. See võib seletada ka tema subjektiivseid hoiakuid ja lausa antipaatiat isikute suhtes, kes käitusid paguluses suurustena, kuid osutusid Antiku arvates siiski seesmiselt tühjaks.” Antiku arvamusi oodati ja kardeti, sest tema nõudis taset, kvaliteeti.

Tublide tegijate tähtpäevadel meenutame neid ja nende panust. Aga need võiksid anda põhjuse kaaluda iseennastki ja mõelda käesoleva hetke nõuetele, vajadustele. Mida võiks Antiku tähtpäev meile meelde tuletada? Vahest seda, et eelpool mainitud kultuurikatkestus tahab ikka veel ületamist, lahti rebitud otsad taassõlmimist - et eesti kultuur võiks saada üheks, asugu siis selle kandjad kus tahes. Saame seda teha Antiku ja teiste temasarnaste panust mäletades, austades ja nende alustatut jätkates.

“Inimene võiks õigupoolest 120-aastaseks elada,” lausus ühel kohtumisel siis veel 94-a Richard Antik, lisades kelmikalt, et kord näinud unes, et tema elab 137-aastaseks. Päris nii see ei läinud, kolmkümmend aastat jäi puudu. Aga eks eesmärgid peagi pisut kõrgemal asuma...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus