Anu Sepp, Helsingi Ülikooli haridusteaduste doktorant, Maaleht


Eesti riik viib oma haridusreformi läbi nagu neurootiline aednik: projektipõhiselt ja ilma lähtealuseid läbi mõtlemata – oleme vahetanud malli, küsimata endalt, miks.

Viimasel ajal on haridusküsimused olnud pidevalt meedia tähelepanu all. Paraku on peamiselt juttu rahast, õigemini sellest, et seda pole ega tule, liiatigi veel kellegi arvelt.

Arusaamatuks jääb, kas sellised vankumatud käsulauad on pärit siitsamast kodukandist, Brüsseli koridoridest või veelgi kõrgematest sfääridest, et ainus “soovitus” on püksirihma pingutades leida väidetavad vabad ressursid süsteemi enda sees.

Loomulikult ei samastu hariduse probleemid vaid rahanappusega. Ent siiski – ehk olekski tark kokku hoida hoopis lakkamatute uuenduste, mitte inimeste (loe: õpetajate, seega ka õpilaste) arvelt? Kas keegi on üldse kokku arvanud, palju maksab lõputu reformimine ja haridusbürokraatiaga tegelevate kontorite ülalpidamine?

Kampaanialikud projektid

Täispikk artikkel Malehest siin: http://www.maaleht.ee/news/uud...

Märkmed: