Pühapäeval, 18. märtsil korraldas Tartu Instituudi juures tegutsev Bibliograafia Klubi ürituse, mille nimetus üksi peaks positiivselt ergutama iga rahvuslikult mõtleva eestlase südant. Eesti keel ja meel – kuhu ja kuidas? Nii kõlas tiitel, mille all väärikalt märgistati emakeelepäeva, mis 14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval, on tänases Eestis riigipühaks kuulutatud. Üritus viidi läbi Tartu College'i saalis, kuhu oli kogunenud arvukas hulk kaasmaalasi.
Avasõna ütles dr Jüri Daniel, tõmmates paralleele eesti keele ja meele vahel. Need kaks käivad käsikäes, täiendavad ja toetavad teineteist igal sammul ning sellistena soodustavad meie pürgimusi täiusliku eestluse suunas.
Teadustaja Aino Müllerbeck, päeva tähtsust rõhutamaks kauneis rahvarõivais, palus õpetaja Marek Rootsi kohale avapalvuseks. Noor vaimulik toonitas, et tunneb erilist austust tohtides pühakirja sõnadega sisse juhatada seda eestlusele nii olulist päeva. Ta meenutas aegu, mil okupeeritud Eestis usuelu harrastajad olid ebasoosingus, ja mõtles tänutundes neile kaasmaalastele, kes põgenikupõlves võõrsile jõudnuna otsemaid asusid kirjastama ja levitama vaimulikku kirjandust. Tänu neile on meil ikka olnud olemas muu kirjasõna kõrval ka vaimulik lektüür ja usuline sõnavara.
Nüüd tutvustas dr Roland Weiler peakõnelejat doktorant Eva Reinu. Kõneleja on 2006/2007. õppeaastal Toronto Ülikooli eesti keele lektor. Alates 1996/1997. õppeaastast on ta Tartu Ülikooli inglise keele ja Kanada ingliskeelse kirjanduse õppejõud ning alates 2004/2005 samas germaani-romaani filoloogia osakonna doktorant. Peamiseks uurimisvaldkonnaks Kanada ingliskeelne kirjandus ja selle eesti keelde tõlkimine. Doktoritöö on Joy Kogawa ja Ene Mihkelsoni loomingu võrdlev uurimus, mis käsitleb mälu ja narratiivi suhteid romaanides „Obasan“ ja „Ahasveeruse uni“.
Kõneleja oli oma sõnavõtu pealkirjaks pannud: „Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade-raamatus: kuidas säilitada eesti keelt Kanadas?“ Nende Anna Haava luuleridade najal asus ta lahkama küsimust, mis saab eesti keelest ja kultuurist siis, kui meid enam ei ole. Mis saab kogutud kultuuripärandist, millele oleme pühendanud oma elu? Kõneleja rõhutas, et keel kannab kultuuri ja kultuur kannab väärtusi. Keel, kultuur ja väärtused kokku on rahvusliku identiteedi alus.
Lahendusena nägi kõneleja eesti keele ja kultuuri muutmist püsivaks akadeemilise õppe- ja uurimistöö objektiks. Ta leidis, et Kanada ühiskond on jõudnud ajajärku, kus järjest enam tuntakse huvi kõigi etniliste gruppide vastu. Tõi elava näite, kus tema poole pöördusid kaks Portugali päritolu tudengit, kes soovisid teavet eestlaste ajaloo kohta Kanadas. Kõneleja rõhutas, et maailmas on palju väikeseid keeli, nende hulgas ka eesti keel, kuid ei ole olemas väikeseid kultuure. Kõik on oma rikkuses ühtviisi suured.
Huvitavale ja sisukale kõnele järgnesid küsimused ja arutelu, mille raamides dr Olev Träss puudutas kõneleja lahendusettepaneku praktilist külge. Ilmnes, et mõte ei olegi nii utoopiline, kui see ehk esimesel hetkel võib tunduda. Palju sõltub meist enestest, meie heast tahtest ja panusest, mida oleme valmis andma.
Järgnes lühike vaheaeg, mille vältel oli võimalik tutvuda väljapanekutega. Näitusel oli hulk raamatuid eesti keele ja meele valdkonnast, samuti uudiskirjandust. Üks laud oli pühendatud emakeelepäeva ellukutsuja Meinhard Laksile. See vana Sonda koolimees, tõeline „maa sool“, elab kõrges vanuses oma sünnikoha Sonda lähistel. Teda puudutav materjal saabus korraldajate sõnul lausa üheteistkümnendal tunnil. Võis ka lunastada loteriivõite. Piletimüük oli olnud edukas ja hilisemad soovijad jäid tühjade kätega.
Kava teine osa oli rõõmsailmelisem, kuid kantud samast vaimust. Rahvalikke laule esitasid vaheldumisi sopran Ingrid Silm ja kanneldaja Tiit Kao. Ka Ingrid laulis kandle saatel, klaveril polnud ürgeestilikus miljöös kohta. Mõlemad musitseerisid meeldivalt ja tekitasid hubase „videviku pidamise“ meeleolu, täpselt nagu vanas eesti talutares.
Ka sõnalistes ettekannetes oli silmas peetud eesti keele omapära ja selle kriukalisi konkse. Aino Müllerbeck esitas Arvo Mägi kalambuurilise loo „Asi“. Luges asjalikult, asjatundlikult ning jättis igati mulje, et temast võib asja saada, kui ta juba asi ei ole. Talle sekundeeris Epp Aruja Ellen Irsi samailmelise jutukesega „Võtsime“ Eesti lähiajaloo teemal. Kahju, et autorit kohal ei olnud, kuid Epp oli talle väärikaks asetäitjaks.
Lõppsõna lausus Elna Libe, samuti rahvarõivais, ning kogu ta olemuses peegeldus rõõm ja rahulolu hästiõnnestunud üritusest. Rohkeid ja teenitud tänusõnu langes esinejaile, keda ootasid kaunid lillekimbukesed. Kohv ja küpsised ootasid nautijaid ning meelitasid kõrvalruumi, et vabalt muljeid vahetada.
Ja nüüd on aeg lausuda tänusõnu ka saalipoolsest küljest. Sisukas ja mitmekülgne üritus oli hästi läbi mõeldud ja hästi läbi viidud. Kogu Bibliograafia Klubi liikmeskond väärib tugevat tunnustust. Raske oleks kedagi eriliselt esile tõsta, sest siinkirjutajale anti võimalus heita pilk lehekesele, kus ära märgitud korralduse kategooriad ja iga üksiku kategooria eest hoolitsejad. Kategooriaid oli tervelt kümme ja läbiviijaid vähemalt kaks korda nii palju, kusjuures nii mõnedki olid rakendatud mitmel pool. Jätkugu neil jõudu ja indu. Need inimesed moodustavad lehekülje, mis ei vaiki. Koos kirjutame meie luuleklassiku sütitavate ridade kohaselt aegade raamatusse.
