Midagi selle Newfoundlandi saarega ikkagi on. Umbes nii nagu sõjajärgsel ajal, kui esimesed kaasmaalased olid üle mere Põhja-Ameerikasse jõudnud ja hakkasid viipama Euroopasse jäänutele, et „tulge aga tulge teie ka siiapoole“. Niisamuti on ilmselt selle võrratu looduse ja sõbraliku rahvaga saare puhul, sest üks Toronto eesti pere on järk-järgult pea kõik oma liikmed sinna meelitanud. Esimestena, juba ligi 12 aasta eest, kinnitasid sealsetes seenemetsades kanda Maria ja Andrus Voitk, 7 aastat tagasi järgnes nende tütar Urve, mõne aasta eest poeg Aare ja nüüd vanim poeg Tõnu oma kogu vahmiiliga. Muudkui lähevad ja lähevad ja tagasi mandrile ei kipu keegi.
Tõnu ja tema Syracuse’ist New Yorgist pärit abikaasa Tiina (Madissoo) Voitk ongi antud kalakauplejate vanemad. Enne rännet itta olid nad tegusad eesti ühiskonnas kaasalööjad: noored skautluses/gaidluses ja Tiina korp! Amicitias ning abilisena laste suvelaagrites. Nüüd on eesti tegevus perekeskne; teadagi, et Memme ja Vaisaga (nagu siin peres neid nimetatakse) korda saadetud on see kõige ehedam ja enam hingeminev eestlus.
Kas mäletate vanaisa Andrus Voitki kirju mandril elavale Toomasele, mis siin lehes 6—7 aastat tagasi ilmusid? Nüüd on Toomasest saanud 14-aastane noormees, kelle esimeseks vaba aja kireks on jäähoki. Ta lõpetas 8. klassi kiitusega ja valiti klassikaaslaste poolt Wesley Firth auhinna vääriliseks, oma positiivse ellusuhtumise ja pideva naerunäo tõttu. Lemmikspordialadeks on veel (euroopa) jalgpall, pallihoki, murdmaajooks ja mäesuusatamine. Mitmekordne Esso „Kõige enam pühendunud mängija“ karika võitja on juba liitunud kohaliku Corner Brooke Rep B jäähokimeeskonnaga, nii et sportlik üleminek uues kodus on olnud sujuv.
Ka 12-aastane Triina on väga edukas sportlane, kes valiti 6. klassi lõpetajate seas parimaks ja pälvis Esso Most Sportsman-Like mängija karika. Tema aladeks on ka jäähoki ning korvpall. Triinagi on juba sügavalt kohalikku spordiellu sukeldunud: ta mängib jäähokit poiste (!!) meeskondades ja näitab edukust koolidevahelistel võrkpallivõistlustel. Kas ta pole ka veidi Tiny Timi nägu?... Just seda Dickensi tegelaskuju Triina kooli jõulunäitemängus kehastas.
Kunstianne ei ole siin peres taevast kukkunud: maalisid noorte vana-vanavanemad, Pallases õppinud Evald Woitk ja Kihnu kunsti- ja käsitöömees Jaan Sutt ning nende tädi Urve (Voitk) Manuel on vitraazhikunstnik, kellel oma klaasikoda Newfoundlandi lääneranniku väikeses Gillami külakeses. Urve kauples samal ja mitmel järgneval jõulu-kunstilaadal oma sulatatud ja tinutatud klaasist loominguga. (Temast oli Nädala portree Eesti Elus 7. nov. 2008.) Urve klaasist lõhekalade installatsioon on hetkel väljas Newfoundlandi kuulsa UNESCO maailmapärandi loodusobjekti, Gros Morne rahvuspargi külastajatekeskuses ning tänavu valmis suur kalaparve tellimustöö kohalikku Deer Lake lennujaama kaunistama. Kihnlannast vanaema Maria (Sutt) Voitki tekstiilne (täpsemini
fibre art – kiudkunsti) skulptuur leidis ka hiljuti oma koha saare pühadenäitusel.
Ringlevad kalad Toomas Voitk Design Inc. asutati isa Tõnu toel paar päeva enne Toomase 14. sünnipäeva oktoobris. Tõnu õppis omakorda oma isa ja ka vanapapa kõrval puutööd tegema ja nüüd teatab, et müüvad Toomasega osatähti – helistage vaid, kui soovite investeerida! Toomase kasutatav puidumaterjal on taaskasutuses ehk kasutusringluses, kogutud uut elu elama (ujuma) remonditandritelt või ajupuiduna (
driftwood) mererannast. Seda siis puhastatakse naeltest ja muust, lihvitakse ja valitakse vastav shabloon ehk eeskujuvorm, mis lõigatakse lintsaega välja. Lintsaag (
band saw) kuulub siiani 25% ulatuses kunstnikule. Õe käsi tuleb mängu kalamustrite valikul ja viimistlemisel. Iga teos saab kõhu alla numbri, kuupäeva ja kunstniku signatuuri. Uued tooted on juba kujundamisel järgmise aasta kaubaks, aga „neid ei ole veel publikule avaldatud ja ainult siis, kui esimene partii on müüdud“.
Newfoundlandil on pealtnäha omajagu ühist Norraga: kalurikultuur, fjordid, jäämäed, murakad ja muud põhjamaised marjad, viikingite 11. sajandi asulakoht... Niisiis on huvitav, et selle pere poole ainus saarelt eemal elav liige, Toomase ja Triina onu, tshellomängija Eero Voitk elab ammu perega just Norras, kus reisib kvartetiga, mängib orkestriga ja õpetab koolilapsi pilli mängima. Tohtreid on selles seltskonnas ka omajagu. Vanaisast kirurg Andrus Voitkile lisaks ka emapoolne vanaisa, erru läinud loomaarst ja teadlane Harry Madissoo ja tema poeg, uroloog Andres Madissoo, kes mõlevad elavad Syracuse’is New Yorgis. Huvitavaid eeskujusid kui palju.
Toomas võtab vastu ka tellimustöid. Tema saag ja meel on teravad. Uisuterad ka. Jõudu talle uueks tegevusaastaks!
